Avo Üprus

Esmaspäeva hommikul kopsatas kõigi riigikogu liikmete elektroonilistesse postkastidesse läkitus kodanikeühenduste ümarlaua esinduskogult. See andis mõista, et vähemalt suure osa mittetulundusühenduste kannatus on katkenud. Juba kolm aastat räägitakse kodanikuühiskonna arendamise kontseptsioonist (EKAK) ja selle rakendamisest, riigikogus on vastav toetusrühm kuhu kuuluvad kõigi fraktsioonide esindajad ning regionaalminister juhib suurejoonelist vabariigi valitsuse ja kodanikuühenduste ühiskomisjoni. Rahvusvahelistel konverentsidel esitamiseks on suurepärased eeldused loodud ning riik jätab eesrindliku mulje. Vähemalt paberil ja arvutigraafikas. Samas ei ole konkreetseid riigipoolseid saavutusi kolmanda sektori kaasamises ega rahastamises võimalik nimetada. Läbimurret ei ole toimunud.

Kodanik rahale lähemale.

See, mille oma postkastidest töölauale tõstsime leidsime, on Kodanikuühiskonna Sihtkapitali seaduse eelnõu. Seadusandjale tuuakse eelnõu lausa elektroonilisel kandikul kätte ning garneeritakse igati argumenteeritud seletuskirjaga. Suurepärane. Kodanikuühendused näitasid taas veenvalt, et tegemist ei ole virisemiseks või valitsuse kirumiseks moodustunud grupikestega vaid vastutustundeliste kodanike ühendustega, kes on võimelised ühiselt välja tulema ning mõjutama demokraatia arengut. Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaud on teinud ära suure töö ning ette valmistanud eelnõu hasartmängumaksudest laekuvate summade läbipaistvamaks kasutamiseks. Asjakohane on meenutada, et ka EKAK-i põhimõtted on küpsenud mitte valitsusasutuste initsiatiivil vaid just nimelt kolmandas sektoris.

Kui opositsiooni üheks oluliseks ülesandeks on küsida, kust valitsus oma kavade tarvis raha leiab, siis eelnõu koostajad on allikana näidanud hasartmängumaksust laekuvat tulu. Seda prognoositakse tänavuseks 190 miljonit krooni. Päris kena ports raha. Sellest rahast läheb hasartmängumaksu seaduse § 7 alusel 46 % Eesti Kultuurkapitalile, 3,9 % Punasele Ristile, 12,7 % laste, noorte, perede, vanurite ja puuetega inimestega seotud regionaalprogrammide investeeringute toetamiseks ning 37,4 % eraldatakse spordi-, teadus-, haridus-, kultuuri-, laste-, noorte-, pere-, meditsiini-, hoolekandeprojektide ning vanurite ja puuetega inimeste projektide toetamiseks. Mõned on arvanud, et selline jaotus on hea, mõned, et võiks sellest näpistada 10% demokraatia arenguks, mõned koguni, et süsteem tuleks täielikult ümber kujundada.

SA Eesti Õiguskeskus on koostanud huvipakkuva raporti parlamendile edastatud seaduseelnõu kohta. Selle tellijad leiame taas kolmandast sektorist: Avatud Eesti Fond (AEF) ja Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaud (EMÜ). Raport loetleb praeguse rahajaotamise korra mitmeid puudusi, millest võib esile tuua tsentraliseerituse ja poliitilisuse. Poliitikud on hasartmängumaksu nõukogus, ka kultuurkapitali sihtkapitalide nõukogu liikmed määrab poliitiline minister, äraütlemisi ega eraldiste vähendamist ei põhjendata. Tänane HMN esimees Indrek Raudne vastab sellekohasele küsimusele, et muidugi tuleb kehtivat korda muuta, aga see ei peaks kahjustama Punase Risti, Olümpiakomitee ja mitmete teiste õigustatud ootusi. Olen sellega päri. Ka puuetega inimesed, lapsed ja noored ning teised kergesti ohustatavad elanike rühmad peavad saama oma. Aga oluline on muuta jagamine läbipaistvaks, kaasata sellesse kolmanda sektori esindajad ning lõpetada poliitilised määramised.

Avalike teenuste osutamine.

Lisaks hasartmängumaksust laekuvale rahale võib ja peab kodanikuühiskonna arendamiseks kasutama ka teisi vahendeid. Seda nii asutamisele tuleva sihtkapitali kui ka teiste mõeldavate kanalite kaudu. Ka ministeeriumide kaudu liigub kolmandasse sektorisse arvestatav rahavoog, mille suurendamine on võimalik avalike teenuste osutamise üleandmisega seoses. Mulle on alati arusaamatuks jäänud, miks eesti riik ei usalda oma elanikkonda või näiteks kirikut sedavõrd, et anda enda käest ära suurem osa hoolekandeteenustest? Nii põhjamaades kui lääne euroopas on vabatahtlikud organisatsioonid ja kirik headeks ning usaldusväärseteks partneriteks sotsiaalsete probleemide ennetamisel ja lahendamisel. Abivajajal peab olema võimalus valida ka abi osutajat. Abi pakkuda soovival inimesel ja inimühendusel peab kompetentsi olemasolu korral olema võimalik seda ka anda. EELK Diakooniahaigla, Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus, Kuressaare Laurentsiuse koguduse lastevarjupaik, Räpina Miikaeli koguduse vanadekodu, Viljandi Pauluse koguduse turvakodu – häid näiteid on võimalik tuua, aga kahjuks pole teenuste üleandmine kujunenud veel üldmõistetavaks normiks.

Res Publica fraktsioon arutas eelnõuga seonduvat nii esmaspäeval kui kolmapäeval ning otsustas kindlasti toetada selles sisaldunud lähenemist. See on auasi. Aga me ei taha au ainult omale võtma hakata. Me peame oluliseks võimalikult suure konsensuse kujundamist ning seetõttu teeme ettepaneku kõigile fraktsioonidele EMÜ eelnõud tõsiselt arutada. Palusin seda teha ka EKAK-i toetusrühma aseesimeestel Mai Treialil ja Küllo Arjakal. Seejärel anname eelnõu menetlusse ning kaasame arutellu ka kodanikuühendused. Menetlev komisjon peab kindlasti paluma seisukohad nii mittetulundusühingute liidult, kirikute nõukogult kui ka loomeliitudelt. On mõeldamatu, et suured vabaühendused ja nende katusorganisatsioonid ei saa osaleda otsuse kujundamisel. Res Publica usub kodanikuühiskonda.

Avo Üprus

Res Publica