Avo Üprus

Armas Sirje

Sinu küsimus läks mulle südamesse ja pani mõtlema. Aga mida enam ma mõtlen, seda vähem oskan vastata. Ma pole ju enam poisike, et mingi neljaaastane töökoht minust teise inimese teeks. „Vana kala eluvetes, olema sa juba peaksid” kirjutas poeg Agnus Dei mulle sünnipäevaks… ja nüüd korraga selline küsimus. Kala saab ujuda ka vastuvoolu ja kärestikes ta lendab. Planktoniga on lugu muidugi teine.

Tegelikult on inimese muutumise ja eneseks jäämise dilemma muidugi iidne. Nagu ka rollide vaheline konflikt. Ma arvan, et piiskopiks ja isaks olemine ühtaegu pole vähem keeruline. Või politseinikuks ja emaks olemine. Tean ka vaimulikke, kes on töö kõrvalt kirjakandjaiks, ehitajateks ning vallaametnikeks. Üks tuttav rootsi pastor oli taksojuht, teine Lõuna Aafrikast aga hoopis arvutifirma juht. Kooliõpetajaid, juriste, aja- ja ilukirjanikke on meil ju ka. Ja nüüd tuleb kauaaegne sõber küsima, mis minus muutunud on. Miks ta juristilt ja kirjakandjalt ei küsi? Kas ta ei usalda mind? Millega ma selleks põhjust andsin?

Mõni teine ei suuda uskuda muutusesse. Mõtlen siin mõnd endist miilitsat, kes elab veendumusest, et ma olen ikka samasugune kraakleja nagu 30 aasta eest, mil mind pokri pisteti ja kuulutab seda lakkamatult otsekui tahaks nõnda ise õigeks saada. Annaks Jumal, et saaks. Aga samas ma näen mitmeid suurepäraseid inimesi, kes oma eksimustest õppinutena keerulise kogemuse võrra rikkamatena ühiskonnas uut väärtust loovad. Seda väga erinevates riikides, erinevates ühiskonna sektorites, erinevatel tasanditel. Mis see muutumine siis on?

Muidugi võib kohe läbi aastasadade siin käe Pauluse poole sirutada. Aga kas Paulus muutus? Ma arvan, et ta lihtsalt sai aru. Mitte küll ratsionaalse juurdlemise tulemusel vaid pigem hetkelises ilmutuses, mis valgustas läbi nii tema sügavama olemuse kui Gamalielilt kogutud teadmised kui ka päritolu ja ühiskondliku positsiooni. Ja mis selles valguses liigne või vääritu oli sai kõrvale heidetud. Ja nimevahetusele vaatamata läks edasi sama kirglik, sama kiusatud, sama tahtejõuline ning pühendunud mees.

Või Taavet, kellest vana hea Evald mind vaimulikuks valmistumisel julgustades imeasju jutustas. Kas ja kuipalju oli tegemist muutumisega? Vast hoopis enam eneseks saamise ja eneseks jäämisega. Taaveti suurus oli ju selles, et ta ei tapnud tema võimuses olnud Sauli. See, et ta hiljem ise kuningaks ja riigi liitjaks osutus oli ju vaid tehniline küsimus. Pikaajalise ja laialdase mõjuga, seda küll. Aga tagasilangused, ahastus ja laul jäid ju ka siis. Samuti kahetsuse suurus. Või kuidas? See, kui me vaatame Taaveti lugu lihtsalt eduloona „Karjapoisist kuningaks” a la „Ajalehepoisist miljonäriks” on lihtsalt primitiivne. See on väline joonis, mis võib olla küll massiteadvusse joonistatud, aga mille taga on nii nimetatud meeste kui tuhandete teiste ainukordne ja kordumatu elu. Ikka selle jumaliku sädeme lend maailmaruumis, vaimu läbimurd või lömastatus mateerias, Jumala naer, mis meist igaühes pubinal kurku tõuseb, kui tunneme erilist identsust iseenesega ning koherentsust looduga meie ümber. See, mis paneb meid tervitama ning jaatama uut päeva, uusi kohustusi, uusi valikuid, vabadust ja vastutust ning mis paneb inimeses nägema inimest, mitte konkurenti ega kubjast.

Tegin praegu pattu, mõeldes, et äkki kõik ei olegi kogenud seda rõõmu, millest kirjutan. Äkki see on midagi ühtedele võõrast ja teistele – hoidku taevas – väheolulist? Hirmutavat? Issand anna andeks. Ma tean, et sa oled kõigile kinkinud ususeemne. Kasta mu taimekest.

Ma olen tänulik. Tänulik, et olen tohtinud kogeda elu tema alandatuses ja ülendatuses. Ruttan Sulle ütlema, et alandatust on olnud selleski ametis, mida neli aastat olen pidanud. Aga ka vaimulikus ametis, mida 16 aastat olen kandnud. Rääkimata kõigist muudest. Samuti ülendatust. Ja see on mitte sedavõrd seotud ülesandega, mida tuleb parajasti täita, ametiga, mida tuleb parajasti pidada, vaid inimesega, kes ma olen. Ja see pole muutunud. Muutunud võivad olla tähised teel, aga mitte täht, mille suunas ma elan. Muutunud võivad olla mu laste riided ja kasv, aga mitte see, kes nad on. Muutunud võib olla mu naise juuksevärv, aadress ja vanus, aga mitte inimene, keda ma armastan. Ma näen nüüd tema ilu lihtsalt paremini. Muutunud võib olla transportvahend, aga mitte siht. Isegi vastused väikestele küsimustele võivad muutuda jättes muutmata vastaja. Vastaja saab ainult enam selgemaks muutuda suurele küsimusele vastamiseks. Ja sellele olen ma nüüd lähemal. Muutunud võivad olla vahejaamad, mis tuleb läbida, aga mitte algus- ja lõppjaamad. Ja see, mis võib muutuda pole üldse mitte oluline. Oluline on see, mis jääb siis kui kõik muutujad meilt ära võetakse. Ma tean, et mul on see alles. Ja ma tänan selle eest. Ükskord ma annan oma hinge tagasi niikuinii. Ma ei loovuta seda seni mitte kellelegi. Isegi ajalehtedele mitte. Rääkimata ajutistest ametitest, rollidest ja rituaalidest. Sest hing on Jumala oma. Mõtle, milline rõõm! Mõtle, milline õnn!

See teadmine annab vajaliku jõu nii võidu kui kaotusega toimetulemiseks.
Ma tean, et Sa usud mind, Sirje.

Sinu Avo