Avo Üprus

1. Kiriku kriminaaltöö.

Kiriku kriminaaltöö algab ristil. Seda lauset võib mõista ajalooliselt – Jeesus andis kahetsevale röövlile patud andeks veel ristipuul- kui ka kujundlikult. Viimasel puhul on risti vastassuunalistel tippudel kurjategija ning ohver, riik ja tsiviilühiskond. Kuritegu on konflikt, milles kannatavad kõik nimetatud ristilviibijad ning mille lahendamises osalemise õigus ning kohustus neil samuti kõigil on. Ükski kuritegu ei alga ega lõppe sooritushetkel; tegemist on pigem protsessiga aegteljel (mis võiks olla risti vertikaalpuu) kui ka ruumis laienevate mõjudega horisontaalil, mida võib ka võrrelda kontsentriliselt laienevate ringidega veel, kuhu on visatud kivi. Seega tuleb töötada ohustatud rühmadega, kõrge kuritegevus ja viktiimsusriskiga inimeste, nende lähedaste ning neid mõjutavate isikute ja ametkondadega, mis nendeks risti südant ümbritsevateks ringideks on. Ainult kivile (või kuriteole) kontsentreerumisest on vähe.

Kirik Eestis on kriminaalpreventiivses töös aktiivne. Eesti Kirikute Nõukogu esindaja ning siinkirjutaja kiriku kriminaaltöö pikaaegse juhina on osalenud valitsuskomisjonina töötava riigi kriminaalpreventsiooni nõukogu tegevuses alates 1994 aastast alates. Seega on olnud võimalik kaasa mõtelda riigi kriminaalpoliitika kujunemises ning rakendamises. Praktilisel tasandil ongi koostöös ametivõimudega rajatud kaplanaat vanglates (17 kaplani kinnipidamiskohtades ja peakaplan justiitsministeeriumis), sotsiaalse rehabilitatsiooni võrgustik vanglast vabanenutele varjupaikade ning tugiisikute näol, kuriteoohvrite toetamise võrgustik (110 vabatahtlikku ning 35 riigi palgal töötavat ohvriabitöötajat) ning neljanda valdkonnana kriminaalpreventiivne töö laste ja noortega (erinoorsootöö). Viimati nimetatud sektorist valime kaks silmapaistvat näidet.

2. MTÜ Tartu Kristlik Kodu ja MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus.

Kaheksakümnendate aastate lõpul moodustus Eesti Kristlik Ühendus. See oli kultuuri, eetikat ja elu põhiväärtusi austavate inimeste organisatsioon, mille sotsiaalselt aktiivne tuumik soovis kaasa aidata kuritegevuse piiramisele sotsiaalse arengu ja tugiteenuste kaudu. Esimeseks väljundiks osutus Tartu Õigushälvikute Varjupaiga „Kristlik Kodu” asutamine 1989.aastal. Perekondliku ettevõtmise ideoloogiks oli Avo Üprus, praktilisteks teostajateks tema ema Anne Schotter – Üprus ning abikaasa Fea Otter - Üprus. Lähtuti faktist, et kui vanglast vabanenud alaealisel ei ole toetavat kodu, siis ta asub korduvkuritegude teele. Järelikult on vaja luua asenduskodu. Esimesed aastad möödusid ideed läbi meedia ja isiklike kontaktide tutvustades, kohaliku omavalitsuse ja riigiga kontakte luues ning välispartnereid otsides. Tänu ühiskondliku formatsiooni muutumisele, organisatsioonidest ja üksikisikutest toetajatele ning linnavalitsuse mõistvusele leiti vahendid Tartus, Koidu 13 asuva tsaariaegse puumaja renoveerimiseks ning 14.märtsil 1993.aastal avati Eestis esimene kuritegusid toime pannud noorukite varjupaik/eralastekodu. Majas oli 8 kohta, vastu võeti nii Viljandi noorsoovanglast vabanenud alaealisi kui ka lapsi tänavalt. Efekt oli 100 % - mitte ükski poiss ei sooritanud varjupaigas elamise ajal uut kuritegu ning praeguseks on teada, et ühest sai diplomeeritud kunstnik, üks töötab meediaväljaandes kujundajana, üks õppis USA-s ülikoolis ning on edukas ärimees, ühest sai automehaanik ja ühest kvalifitseeritud ehitaja.

Käesolevaks ajaks on organisatsioon kujunenud polüfunktsionaalseks noorsootööasutuseks kus lastekodu kõrval töötavad veel vähekindlustatud perede laste päevakeskused, tööalaseid oskusi andvad huviringid, avatud noortekeskus. Koolitatakse töötuid Haridus ja Teadusministeeriumilt saadud koolitusloa alusel, aidatakse kodutuid. Koostöös Tartu maavalitsuse alaealiste komisjoniga ja Tartu maakohtu kriminaalhooldusosakonnaga rakendatakse alaealiste mõjutusvahenditena sotsiaalprogramme ja ollakse kriminaalhooldusalustele üldkasuliku töö rakenduskohaks. Töö toimub lepingute alusel ühingu ning riigi või kohaliku omavalitsuse vahel. Lisaks rakendatakse projektfinantseerimist, sh. Euroopa Liidu regionaalse arengu fondi kaudu. Organisatsiooni omandis on kinnistu kahe majaga, sisustatud arvutiklass, õmblus - ja puutöökoda. Avatud on 17 töökohta. Teenusekasutajaid on 70 - 100 inimest päevas.

MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus asutati kiriku kriminaaltöö juhataja initsiatiivil valitsusväliste organisatsioonide koostöös. Asutajateks on EELK Peeteli Kogudus, MTÜ Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus, MTÜ Kuriteoohvrite Toetamise Ühing „Ohvriabi” ja EELK Kriminaaltöö Keskus. Sotsiaalkeskuse visiooniks on terve ja turvaline ühiskond kus kirikul on selge roll ja positsioon oma ülesande täitmiseks. Kirik on juba oma loomult sotsiaalne, teeniv ning juhendav. Seetõttu algas Peeteli erinoorsootöö koguduseliikmete vabatahtlikust tegelemisest tänaval aega veetvate ning sageli mahajäetud majades ja garaazhides elutsevate noortega, kes olid omandamas antisotsiaalset elulaadi ning ohtlikud nii iseendile kui teistele. Ennastohverdava abistamise hingeks oli ja on koguduse juhatuse esimees Mati Sinisaar. Kui usalduslik kontakt oli loodud, soovisid mitmed lapsed ja noored näha ka töötegijate kodukirikut, milleks osutus nõukogude ajal filmipaviljoniga kasutatud ning amortiseerunud sakraalhoone Põhja Tallinnas. Kiriku eriosad (küttesüsteem, veevarustus ja kanalisatsioon) funktsioneerisid vaevaliselt ja vajasid väljavahetamist, aknad olid kinni müüritud ning vara laiali tassitud. Kogu hoones oli vaid paar külma vett nirisevat pesemiskohta. Tänavalaste ja noorte abiga renoveeriti kirikuhoones paiknenud pastoraat (preestri elamu) ning sellest sai esialgne varjupaik algul kuuele, siis kuueteistkümnele noorele. Oli aasta 1998, ettevalmistavat tänavatööd oli selleks ajaks tehtud enam kui aasta. Täna paikneb kirikus eralastekodu (17 last), päevakeskus (teenuse tarbijate nimistus ligi 50 last) ning turvakodu ajutiselt öömaja vajavatele inimestele. Laste käsutuses on Euroopa Liidu nõuetele vastav söökla, vaba aja veetmise ruumid ning hügieeniruumid 12 dushiga. Eraldi on kodutute täiskasvanute pesuruum, mis teenindab nädalas kuni sada klienti, kes saavad ka riide- ja toiduabi. Valminud on detailplaneering ja projekt laste- ja noortekeskuse ehitamiseks kiriku taha. Keskus sisaldab majutusvõimalusi lastekodust elluastujatele, noortele peredele ja perevägivallaohvritele, spordi- ja huvitegevusruume, õppeklasse ja metalli- ja puidutöökodasid. Riik toetab ehitust 7 miljoni krooniga, linn 5, 3 miljoniga. Üldmaksumuseks on eeldatavalt 40 miljonit, mis kaetakse koostööpartnerite ja annetuste abil. Lastetöö aluseks on lisatud sotsialiseerimisprogramm.

Kõrge riskiga laste sotsialiseerimisprogramm (Peeteli mudel).

Sihtgrupp: kõrge riskiga lapsed ehk vanemliku hoolitsuseta, tänaval elavad või aega veetvad ja koolikohustust mittetäitvad lapsed.

A, Ettevalmistus rehabilitatsiooniprogrammi sisenemiseks.

1. Reidid kuritegevus- ja viktiimsusriskidega küllastatud keskkondades.

2. Sihtrühma kuuluvate laste leidmine ja kontakti loomine. Usalduse võitmine. Kontaktid jätkuvad elukeskkonnas. Kohustused on soovituslikku laadi vastastikkused kokkulepped kohtumiste ja tegevuste osas.

3. Väljatoomine antisotsiaalsest elukeskkonnast. Ühekordne või korduv lühiajaline keskkonnavahetus. Kultuurishoki kasutamine: vanglakülastused. Matkad, laagrid ja külaskäigud prosotsiaalsetesse või/ ja loodus- ja kultuurikeskkondadesse: kogudustesse, peredesse, organisatsioonidesse kodu- ja välismaal. Osalemine päevakeskusel baseeruval ühistegevuses või individuaalprogrammis. Isiku tuvastamine, taustauuring, vajaduste kaardistus. Lapsed, kelle tänavalviibimine on juhuslik, juhatatakse tagasi kodudesse, lastekodudesse või päevakeskustesse. Informeeritakse eestkosteasutust või politseid. Tänavaeluga kohanenud lastega töötatakse edasi. Eesmärgiks on motivatsiooni loomine elulaadi muutmiseks. Kohustused ja vastutus on sellel etapil selgepiirilisemad.

B. Rehabilitatsiooniprogramm (lühikirjeldus).

1. Pikaajaline keskkonnavahetus (vajadusel) koos individuaalprogrammiga: omal tahtel elama asumine rehabilitatsioonikeskusesse. Individuaalse rehabilitatsioonikava koostamine. Kokkulepped on konkreetsed. Koolikohustus, keskuse päevakord, vajadusel võõrutus, osalemine heakorratöödes, järelaitamistundides, kahju heastamises, loovusharjutustes, oskuste õppimises ja väärtuste kujundamises. Matkad, laagrid ja külaskäigud jätkuvad. Kujundatakse prosotsiaalseid hoiakuid ja suhetevõrgustikku. Vajadusel toetatakse kohtuväliste lepete saavutamist ja/või ÜKT läbiviimist alternatiivina erikoolile või kriminaalkaristusele.

2. Ettevalmistus programmist väljumiseks. Informeerimine teistest võimalustest õppimiseks ja eluks. Oskuste omandamine kas iseseisvaks või toetatud eluks. Kontaktide loomine eestkosteasutuste, kutseõppeasutuste, hooldusperedega.

3. Ümberasumine uude elukeskkonda: lastekodusse, perekonda või internaat- või kutsekooli. Tugiisiku teenus jätkub.

3. Peeglite kuningriik ehk laste lood.

Peatselt kaheksaseks saava Signe ema läks enam kui kolme aasta eest kodust ära. Enne seda viis ta aga Signe sõbranna poole. Sõbranna elu on kirju nagu samaaria naisel. Ta hääl jääb joomisest järjest kähedamaks ja näole on lisandunud arme. Aga ta ei ole Signet ära ajanud. Ta on hea. Ta ei ajanud Signet ära ka siis kui mehed tema juures käisid. Ka siis kui tema tapetud tütre isa vangist tagasi tuli. Signe oli lihtsalt üha rohkem tänaval. Võib-olla seetõttu ei saanudki ta põlengus viga, kui maja järjekordse joomingu käigus süttis. Kooli ta sügisel ei jõudnud. Emast ei tea ta midagi. Ka kirikus elades ärkab ta sageli võpatades.

Üheksaaastasena teadis Valentina vaid kuut tähte. Oma nime kirjutamisega ta ei saanud hakkama. Võib-olla oli see seotud põrgumasinaga, mille tema emaga juba mõne aasta koos elanud Dimitri tüdrukukese voodi alla oli peitnud. Õnneks ei saanud plahvatuses keegi surma. Läks paar aastat, enne kui Valentina lugema õppis. Üheteistkümnesena läks ta teise klassi. Kirikust lahkus enne täiskasvanuks saamist ja töötab täna toitlustusettevõttes.

Leonid elas mahajäetud garaazhis iseseisvalt üle poole aasta. Ta sai päris hästi hakkama kuigi oli alles kaksteist. Vanemad noorukid kellega ta varastas ei jätnud teda saagi jagamisel kõrvale, sest teda oli vaja ka edaspidi. Tundus imena, et ta soostus kirikusse ümber asuma ja eesti kooli esimesse klassi minema. Samas oli tal raske vabaneda vägivaldsest käitumisest. Mõned aastad elas ta maal koguduseliikme peres. Siis tuli kirikusse tagasi. On kriminaalhoolduse all, aga väga püüdlik. Keeldub omavalitsuselt korterit taotlemast kuigi on juba 18. Kirikus on turvalisem. Käib vahelduva eduga tööl.

Masha tuli kirikusse 12 aastasena. Alaealiste asjade komisjon oli ta suunanud tütarlaste eriinternaatkooli. Koos aasta vanema sõbra ja vennaga elasid nad keldrites ja mahajäetud majades. Kodust lahkumise põhjuseks oli alkohoolikust ema ja selle meestuttav kes asutas end majja elama. Viimase aasta jooksul ei olnud Masha koolis käinud. Nuusutas liimi. Püüdis probleemist tahtejõu abil jagu saada, mitmel korral oli tagasilangusi, kuid kahe kuuga suutis olukorra kontrolli alla saada. Raskusi oli ka kooliskäimisega. Juba vabadusega harjunud neiu jaoks oli rutiin ja hommikused tõusmised vastukarva. Alguses tüdruk häbenes oma ema ja kodu, nüüd on aga suutnud talle andestada. Muretseb ema tervise ja majandusliku olukorra pärast. Küsib tihtilugu süüa, et seda siis töötule ja haigele emale viia.

Möödunud on viis aastat. Masha on nüüd ise see, kes väiksemaid ja alles keskusesse elama tulnud lapsi üles ajab, hommikuti käekõrvale võtab ja kooli viib.

4. Kokkuvõte.

Lapsed tänavalt on väga katki. Tüdrukud ei erine poistest kuigivõrd. Ajaviiteks peksavad nad üksteist , suitsetavad, nuusutavad liimi. Hakkavad üha varem manustama mõnuaineid. HIV-i levik on tõusuteel ning tüdrukute osakaal kasvab. Mitmed neist sünnitavad ja annavad haiguse sageli ka edasi. Alaealised sooritavad viiendiku registreeritud kuritegudest. Igal aastal langeb põhikoolist välja tuhatkond last. Nad jäävad kutsehariduseta ega pääse meie abita legaalsele tööturule. Küll aga vajab nende teeneid kuritegelik maailm. Kõrge kuritegevuse- ja viktiimsusriskiga harimatu kiht ühiskonnas nooreneb ja laieneb. Algharidusega mitteeestlaste alkoholisurmarisk on 3,9 korda suurem kui kõrgharidusega eestlastel. Naistel koguni 15, 69 korda suurem. Antisotsiaalsest kasvukeskkonnast pärinevad lapsed kordavad oma vanemate vigu ning surevad üha nooremalt, põhjustades enne kahjusid ja kannatusi nii enestele kui teistele. See on kiriku kriminaaltöö reaalsus. See on kiriku kriminaaltöö rist, mille ümber keerleva vägivalla ja sõltuvuste ennast taastootva kuradiratta pöörlemise saame peatada vaid üheskoos. Riik, kirik ja vabaühendused koos vastutustundlike ettevõtjatega suudavad luua terveid ja turvalisi kasvukeskkondi seda vajavatele noortele väikeste kodulaadsete lasteasutuste näol, mille haldamine jääb missiooniinimestele, koguduste ja vabaühendustele ning tegevuskulude katmine kohalikele omavalitsustele. Peeteli ja Tartu Kristlik Kodu on tõestanud sellise mudeli toimimist.

Avo Üprus

Anne Schotter