Avo Üprus

Kui justiitsminister Ken- Marti Vaher esitas aasta eest riigikogule kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010, siis tutvustasin neid lühidalt ka maakonnalehes. Seetõttu ei sobi vaikida ka Rein Langi poolt 22. novembril antud ülevaatest nende suundade elluviimisel tehtud sammudest. Res Publica fraktsioon on alati pooldanud konservatiivset kriminaalpoliitikat, mis tähendab laialdast kuriteoennetust, kiireid ja vältimatuid karistusi, narko- ja seksuaalkurjategijate karmimat kohtlemist ning korruptantide vastutuselevõtmist, aga ka sõltlaste ja karistuse kandnud inimeste sotsiaalset rehabilitatsiooni ja kuriteoohvrite toetamist. Karistuspoliitika liberaliseerimine seevastu ei ole erakonnas ega fraktsioonis toetust leidnud.

Kui Rein Lang kantslisse (kõnetooli) tõuseb on see alati nauditav: mõne iva leiab jutlusest ka tagapingi-tarmo, tähelepanelikest kuulajatest rääkimata. Justiitsministri ettekandest jäi mulje, et kõik selles valdkonnas ette võetud asjad on arenenud laitmatult, eduelamustest rääkisid ka ettekande lisadena äratoodud ministeeriumide aruanded. Tooksin siiski välja mõningad ebakohad.
Ettekandes toodi esile politsei arendamise vajadus ja märgiti, et lubamatu on olukord, kui kogenud uurija töötasu ei ole vastavalt tema panusele diferentseeritud. Õige jutt. Paraku tuleb märkida, et ministrid näevad olukorda erinevalt. Siseminister on väitnud korruptsiooniuurijate palkade osas riigikogu liikmete küsimustele vastates, et see probleem on lahendatud. Kuidas siis tegelikult on?

Ettevaatlikuks tegi, et minister vaikis seoses korrakaitse seaduse väljatöötamisega kavandatavast kuriteo ennetuse nõukogu laialisaatmisest ja selle asendamisest nelja ministri töökavandamise komisjoniga. Siinkirjutaja asjakohase osunduse pareeris minister: väga kahju, et te ei saanud aru. Sain küll: olen olnud nimetatud nõukogu liige kümmekond aastat ning hindan väga koostöökogemust Eduard Raska, Jüri Pihli, Mihkel Oviiri, Jaan Sootaki, Einar Soone, Jüri Saare, Jüri Ilvesti, Lagle Pareki ning paljude teistega. On põhjust väärtustada nõukogu poolt määratletud kriminaalpoliitika aluseid ja arengusuundi, riiklikke programme, läbiviidud uuringuid ning algatusi. Kogukonnakeskne ennetus kõiki ühiskonna sektoreid läbiva koostööna on lähtunud nimelt sellest nõukogust. Nõukogu on vajalik kuriteoennetuse alase töö analüüsimiseks ja kavandamiseks, kompetentsi koondamiseks, kodanikkonna teavitamiseks ning nii omavalitsuste liitude kui teiste kodanikeühendustele osalemisõiguse realiseerimiseks. Meie naabrid Rootsis ja Soomes (kes on muide osutanud märkimisväärset intellektuaalset ja rahalist abi preventsioonivaldkonna arendamiseks) hindavad jätkuvalt kõrgelt oma vastavate töövormide panust turvalise ühiskonna kujunemisse. Taolise laiapõhjalise nõukogu laialisaatmine on selgelt ebademokraatlik samm valitsuse poolt. Ma leian, et seda ei tohi toetada.

Ühes oma küsimuses Justiitsministrile viitasin politseiametnike ja vanglaametnike ebavõrdsele kohtlemisele. Justiitsminister osundas vajadusele väärtustada konstaablite tööd ning tõsta politseiuurijate palka. Seda vaidlustamata osundan, et korduvkuritegevuse ennetamiseks on vaja tähelepanu pöörata olukorrale kinnipidamisasutustes, sealhulgas vanglatöötajate palkadele ja töötingimustele. Kuigi justiitsminister taunis küsimustele vastamisel eripensioneid kui selliseid, sisaldub justiitsministeeeriumi poolt ettevalmistatavates vangistusseaduse muudatusettepanekutes vanglaametnike eripensioni küsimus. Samas vajab vastamist küsimus, millistel põhjustel nähakse vanglaametnikele eripension ette 58 aastaselt ja politseametnikele 50 aastaselt. Vanglateenistuse staazhi arvutamisel on samuti tegemist ebavõrdsusega ja samuti ka palgaastmestiku puhul, kus politseiametnike miinimumpalk on 4200 krooni ja vanglaametnikul 3600, samas esimest palka reguleerib seadus ja teist ainult valitsuse määrus 18. märtsist 2003. See annab aimu vanglaametnike tahaplaanile jätmisest otseselt kuritegude tõkestamisega tegelevate ametnike kõrval. Millega neid siis motiveerida?

Rõõmu kriminaalhoolduse ja ühiskondlik-kasuliku töö kasutamisest vangistuse alternatiivina varjutab mure tähtajaliselt vabanenud inimeste pärast. Neid on 75% vabanejatest. See retsidiivsuse reiting või mõõt, mida tuuakse esile kõigi nende kolme puhul, ei ole ju tegelikult võrreldav ja ei näita meile tegelikult ei vangistuse asenduse ega vangistuse edukust. Tingimused, mille puhul neid karistusi kasutatakse, on täiesti erinevad, olgu siin kas või toodud näitena esmakordsete süütegude eest karistatavate suhtarv kriminaalhooldusele allutatute ja vangistust kandvate isikute vahel. Ka nende isikute kriminaalne karjäär ning sellest johtuv kahjustatus on erinev. Kriminaalpreventsiooni nõukogu on teinud ettepaneku vähemasti neljakordistada tähtajaliselt vabanenud isikute resotsialiseerimiseks ettenähtud vahendeid, aga seda ei ole valitsus kahjuks arvestanud. Olen teinud taolise parandusettepaneku ka eelarvele, mida samuti ei arvestatud.

Õiguskantsler on juhtinud tähelepanu arestimajade olukorrale ning tunnistanud selle igati kohatuks Euroopa tingimustes. Olen õiguskantsleriga sama meelt. Juhin aga tähelepanu ka alaealiste kinnipidamise tingimustele Viljandi vanglas, needki ei kannata vähimatki kriitikat. Omaette problemaatika on erikoolide teema, mis on kriminaalpoliitika arengusuundade täitmise aruandes õigustamatult tagaplaanile jäetud. On lubamatu, et erikoolides on koos alaealiste komisjonide poolt suunatud laste ja noorukitega ka need noorukid, kes on juba kandnud karistust kinnipidamiskohas. Paraku on neid näiteks Tapa erikoolis umbes kolmandik. Erikoolid tuleb diferntseerida ja neid on vaja vähemalt seitse või kaheksa nagu haridusministeeriumi koolivõrgubüroo ammu mõistnud on aga teostada pole suutnud. Viimase poole minuti jooksul võib-olla paar sõna ka ohvriabist. Kahjuks ei ole suudetud avalikkust piisavalt informeerida õigusest ei hingeabile, ei hüvitistele ega nõustamisele. Seda näitab ka hüvitiste väga väike arv, seetõttu tuli eelarveaasta lõpus suunata kuriteoohvritele hüvitisteks määratud summad ümber hoopis teise ministeeriumi valdkonda, mis ei räägi kindlasti kuriteoennetuse tarvis head keelt. Samuti ei ole suudetud rakendada, kasutada suurimat, see on vabatahtlike abistajate ressurssi, mis räägib kodanikuühiskonna alahindamisest. Ka vabatahtlike tööks ettenähtud vahendid on veel eelarveaasta lõpul kasutamata.

Korruptsioonist ei saa muidugi üle ega ümber. Kriminaalpoliitika arengusuundade 25. punkt nõuab, et Siseministeerium ja Justiitsministeerium parandaksid eeldusi süütegudega saadud vara konfiskeerimiseks. Asja mõte on raskendada korruptiivse või muu kuritegeliku tulu legaliseerimist majandustegevuse kaudu, narkorahade muutumist näiteks kinnisvaraäri seaduslikuks osaks. Justiitsminister ütles riigikogu kõnetoolist, et kavatseb 2006. aastal üle vaadata seda valdkonda reguleerivad õigusaktid, suunaga laiendada konfiskeerimise võimalusi kolmandatelt isikutelt, Järgmise tööpäeva õhtutunnil hääletas Justiitsministri erakond aga Res Publica vastavasisulise eelnõu koos koalitsioonipartneritega üksmeelselt maha. Kas kognitiivne dissonants valitsuse juhterakonnas või lihtne kahekeelsus?

Justiitsministri ettekandele oli lisatud ka kõlavanimeline Laulasmaa deklaratsioon üritab siluda ka korruptsiooniga võitlemise väljajäämist valitsuse prioriteetide hulgast. Deklaratsioonis nimetatakse korruptsiooni vaid põgusalt kui üht kriminaaltulude saamisele orienteeritud kuritegude alaliiki. Viimasel aastal menetletud ja praegu menetluses olevate korruptsioonijuhtumite arv ning lubatu ja lubamatu vahelise halli ala laiendamine on paraku niisugune, et seda kuriteoliiki teisejärgulisena käsitleda lihtsalt ei tohi. Mõni poliitik kisub seda halli ala lausa küünte ja hammastega avaramaks, nii et meenutab mulle kangesti eesti rahvajutust pärinevat vanapaganat, kes Pühapäeval kirikuseinal hobusenahka venitab, et tukkuvate kirikuliste nimed ära mahuksid. Eks neid ole palju küll. Hea oleks Laulasmaa deklaratsioonile lisada näiteks Keila Joa protokoll, milles korruptsioon uuesti sõnaselgelt prioriteetide hulka tuuakse. See oleks isegi parem kui kuuldud sädelev jutlus.

Avo Üprus