Eks näe, millise tulemuseni jõuame. Ütlen nõnda põhjusel, et isiklikult leian, et see võiks olla ka kaks protsenti. Maailmas on arutletud ka kogu tulumaksu suunamist omavalitud ühendustele. Ungaris on näiteks õigus suunata 1% vabalt valitud ühingule ja 1% kirikule. Ka Leedus ja Slovakkias on see 2%. Aga me ei räägi üksnes rahast. Meie soov on suurendada nimetatud võtte abil ühiskonna sotsiaalset sidusust (millest kunagi varem arutleti ka listis), panna kodanikud aktiivsemalt arutlema ühiskonna toimimise üle, olla kaasatud, aktiviseerida arutelu riigi ja kolmanda sektori suhete üle ning igati arendada annetuskultuuri ja vastutustunnet.

Minu käest on küsitud, kas võib toetada ka nö oma organisatsiooni. Mujal maailmas on enamik inimesi toetanud just organisatsioone, millega ollakse seotud (1/6 toetajaist) või mille poolt osutatavaid teenuseid mõni pereliige kasutab (ca 60% toetajaist). Noored on suunanud oma raha enamasti haridusse, vanemad tervishoidu või sotsiaalabisse. Organisatsioonidele tuleb kehtestada kriteeriumid ning mõistagi peavad need kriteeriumid välistama poliitilised parteid.

Selle ettepanekuga kõrvuti tuleb vaadelda ka Kodanikuühiskonna Sihtkapitali ideed, millest lähtunud seaduseelnõu esitasin Res Publica fraktsiooni nimel enam kui aasta eest. Paraku ei leidnud algatus valitsuse toetust. Samas õnnestus kodanikuühiskonna teema tuua pilti. Hinnangud võivad olla ja ongi erinevad. Tõsi on, et eelnõu laiem avalik arutelu oleks tulnud asjale kasuks. Püüame seekord vanu vigu mitte korrata ning algatada veel veebruaris arutelu Kultuurikomisjoni avalikul istungil, millele palutakse loomulikult ka ühenduste esindajad ja ajakirjandus.

Tervitustega

Avo Üprus

Lugupidamisega Avo Üprus

Armas Sirje

Sinu küsimus läks mulle südamesse ja pani mõtlema. Aga mida enam ma mõtlen, seda vähem oskan vastata. Ma pole ju enam poisike, et mingi neljaaastane töökoht minust teise inimese teeks. „Vana kala eluvetes, olema sa juba peaksid” kirjutas poeg Agnus Dei mulle sünnipäevaks… ja nüüd korraga selline küsimus. Kala saab ujuda ka vastuvoolu ja kärestikes ta lendab. Planktoniga on lugu muidugi teine.

Tegelikult on inimese muutumise ja eneseks jäämise dilemma muidugi iidne. Nagu ka rollide vaheline konflikt. Ma arvan, et piiskopiks ja isaks olemine ühtaegu pole vähem keeruline. Või politseinikuks ja emaks olemine. Tean ka vaimulikke, kes on töö kõrvalt kirjakandjaiks, ehitajateks ning vallaametnikeks. Üks tuttav rootsi pastor oli taksojuht, teine Lõuna Aafrikast aga hoopis arvutifirma juht. Kooliõpetajaid, juriste, aja- ja ilukirjanikke on meil ju ka. Ja nüüd tuleb kauaaegne sõber küsima, mis minus muutunud on. Miks ta juristilt ja kirjakandjalt ei küsi? Kas ta ei usalda mind? Millega ma selleks põhjust andsin?

Mõni teine ei suuda uskuda muutusesse. Mõtlen siin mõnd endist miilitsat, kes elab veendumusest, et ma olen ikka samasugune kraakleja nagu 30 aasta eest, mil mind pokri pisteti ja kuulutab seda lakkamatult otsekui tahaks nõnda ise õigeks saada. Annaks Jumal, et saaks. Aga samas ma näen mitmeid suurepäraseid inimesi, kes oma eksimustest õppinutena keerulise kogemuse võrra rikkamatena ühiskonnas uut väärtust loovad. Seda väga erinevates riikides, erinevates ühiskonna sektorites, erinevatel tasanditel. Mis see muutumine siis on?

Muidugi võib kohe läbi aastasadade siin käe Pauluse poole sirutada. Aga kas Paulus muutus? Ma arvan, et ta lihtsalt sai aru. Mitte küll ratsionaalse juurdlemise tulemusel vaid pigem hetkelises ilmutuses, mis valgustas läbi nii tema sügavama olemuse kui Gamalielilt kogutud teadmised kui ka päritolu ja ühiskondliku positsiooni. Ja mis selles valguses liigne või vääritu oli sai kõrvale heidetud. Ja nimevahetusele vaatamata läks edasi sama kirglik, sama kiusatud, sama tahtejõuline ning pühendunud mees.

Või Taavet, kellest vana hea Evald mind vaimulikuks valmistumisel julgustades imeasju jutustas. Kas ja kuipalju oli tegemist muutumisega? Vast hoopis enam eneseks saamise ja eneseks jäämisega. Taaveti suurus oli ju selles, et ta ei tapnud tema võimuses olnud Sauli. See, et ta hiljem ise kuningaks ja riigi liitjaks osutus oli ju vaid tehniline küsimus. Pikaajalise ja laialdase mõjuga, seda küll. Aga tagasilangused, ahastus ja laul jäid ju ka siis. Samuti kahetsuse suurus. Või kuidas? See, kui me vaatame Taaveti lugu lihtsalt eduloona „Karjapoisist kuningaks” a la „Ajalehepoisist miljonäriks” on lihtsalt primitiivne. See on väline joonis, mis võib olla küll massiteadvusse joonistatud, aga mille taga on nii nimetatud meeste kui tuhandete teiste ainukordne ja kordumatu elu. Ikka selle jumaliku sädeme lend maailmaruumis, vaimu läbimurd või lömastatus mateerias, Jumala naer, mis meist igaühes pubinal kurku tõuseb, kui tunneme erilist identsust iseenesega ning koherentsust looduga meie ümber. See, mis paneb meid tervitama ning jaatama uut päeva, uusi kohustusi, uusi valikuid, vabadust ja vastutust ning mis paneb inimeses nägema inimest, mitte konkurenti ega kubjast.

Tegin praegu pattu, mõeldes, et äkki kõik ei olegi kogenud seda rõõmu, millest kirjutan. Äkki see on midagi ühtedele võõrast ja teistele – hoidku taevas – väheolulist? Hirmutavat? Issand anna andeks. Ma tean, et sa oled kõigile kinkinud ususeemne. Kasta mu taimekest.

Ma olen tänulik. Tänulik, et olen tohtinud kogeda elu tema alandatuses ja ülendatuses. Ruttan Sulle ütlema, et alandatust on olnud selleski ametis, mida neli aastat olen pidanud. Aga ka vaimulikus ametis, mida 16 aastat olen kandnud. Rääkimata kõigist muudest. Samuti ülendatust. Ja see on mitte sedavõrd seotud ülesandega, mida tuleb parajasti täita, ametiga, mida tuleb parajasti pidada, vaid inimesega, kes ma olen. Ja see pole muutunud. Muutunud võivad olla tähised teel, aga mitte täht, mille suunas ma elan. Muutunud võivad olla mu laste riided ja kasv, aga mitte see, kes nad on. Muutunud võib olla mu naise juuksevärv, aadress ja vanus, aga mitte inimene, keda ma armastan. Ma näen nüüd tema ilu lihtsalt paremini. Muutunud võib olla transportvahend, aga mitte siht. Isegi vastused väikestele küsimustele võivad muutuda jättes muutmata vastaja. Vastaja saab ainult enam selgemaks muutuda suurele küsimusele vastamiseks. Ja sellele olen ma nüüd lähemal. Muutunud võivad olla vahejaamad, mis tuleb läbida, aga mitte algus- ja lõppjaamad. Ja see, mis võib muutuda pole üldse mitte oluline. Oluline on see, mis jääb siis kui kõik muutujad meilt ära võetakse. Ma tean, et mul on see alles. Ja ma tänan selle eest. Ükskord ma annan oma hinge tagasi niikuinii. Ma ei loovuta seda seni mitte kellelegi. Isegi ajalehtedele mitte. Rääkimata ajutistest ametitest, rollidest ja rituaalidest. Sest hing on Jumala oma. Mõtle, milline rõõm! Mõtle, milline õnn!

See teadmine annab vajaliku jõu nii võidu kui kaotusega toimetulemiseks.
Ma tean, et Sa usud mind, Sirje.

Sinu Avo

Kui Rein Lang kantslisse (kõnetooli) tõuseb on see alati nauditav: mõne iva leiab jutlusest ka tagapingi-tarmo, tähelepanelikest kuulajatest rääkimata. Justiitsministri ettekandest jäi mulje, et kõik selles valdkonnas ette võetud asjad on arenenud laitmatult, eduelamustest rääkisid ka ettekande lisadena äratoodud ministeeriumide aruanded. Tooksin siiski välja mõningad ebakohad.
Ettekandes toodi esile politsei arendamise vajadus ja märgiti, et lubamatu on olukord, kui kogenud uurija töötasu ei ole vastavalt tema panusele diferentseeritud. Õige jutt. Paraku tuleb märkida, et ministrid näevad olukorda erinevalt. Siseminister on väitnud korruptsiooniuurijate palkade osas riigikogu liikmete küsimustele vastates, et see probleem on lahendatud. Kuidas siis tegelikult on?

Ettevaatlikuks tegi, et minister vaikis seoses korrakaitse seaduse väljatöötamisega kavandatavast kuriteo ennetuse nõukogu laialisaatmisest ja selle asendamisest nelja ministri töökavandamise komisjoniga. Siinkirjutaja asjakohase osunduse pareeris minister: väga kahju, et te ei saanud aru. Sain küll: olen olnud nimetatud nõukogu liige kümmekond aastat ning hindan väga koostöökogemust Eduard Raska, Jüri Pihli, Mihkel Oviiri, Jaan Sootaki, Einar Soone, Jüri Saare, Jüri Ilvesti, Lagle Pareki ning paljude teistega. On põhjust väärtustada nõukogu poolt määratletud kriminaalpoliitika aluseid ja arengusuundi, riiklikke programme, läbiviidud uuringuid ning algatusi. Kogukonnakeskne ennetus kõiki ühiskonna sektoreid läbiva koostööna on lähtunud nimelt sellest nõukogust. Nõukogu on vajalik kuriteoennetuse alase töö analüüsimiseks ja kavandamiseks, kompetentsi koondamiseks, kodanikkonna teavitamiseks ning nii omavalitsuste liitude kui teiste kodanikeühendustele osalemisõiguse realiseerimiseks. Meie naabrid Rootsis ja Soomes (kes on muide osutanud märkimisväärset intellektuaalset ja rahalist abi preventsioonivaldkonna arendamiseks) hindavad jätkuvalt kõrgelt oma vastavate töövormide panust turvalise ühiskonna kujunemisse. Taolise laiapõhjalise nõukogu laialisaatmine on selgelt ebademokraatlik samm valitsuse poolt. Ma leian, et seda ei tohi toetada.

Ühes oma küsimuses Justiitsministrile viitasin politseiametnike ja vanglaametnike ebavõrdsele kohtlemisele. Justiitsminister osundas vajadusele väärtustada konstaablite tööd ning tõsta politseiuurijate palka. Seda vaidlustamata osundan, et korduvkuritegevuse ennetamiseks on vaja tähelepanu pöörata olukorrale kinnipidamisasutustes, sealhulgas vanglatöötajate palkadele ja töötingimustele. Kuigi justiitsminister taunis küsimustele vastamisel eripensioneid kui selliseid, sisaldub justiitsministeeeriumi poolt ettevalmistatavates vangistusseaduse muudatusettepanekutes vanglaametnike eripensioni küsimus. Samas vajab vastamist küsimus, millistel põhjustel nähakse vanglaametnikele eripension ette 58 aastaselt ja politseametnikele 50 aastaselt. Vanglateenistuse staazhi arvutamisel on samuti tegemist ebavõrdsusega ja samuti ka palgaastmestiku puhul, kus politseiametnike miinimumpalk on 4200 krooni ja vanglaametnikul 3600, samas esimest palka reguleerib seadus ja teist ainult valitsuse määrus 18. märtsist 2003. See annab aimu vanglaametnike tahaplaanile jätmisest otseselt kuritegude tõkestamisega tegelevate ametnike kõrval. Millega neid siis motiveerida?

Rõõmu kriminaalhoolduse ja ühiskondlik-kasuliku töö kasutamisest vangistuse alternatiivina varjutab mure tähtajaliselt vabanenud inimeste pärast. Neid on 75% vabanejatest. See retsidiivsuse reiting või mõõt, mida tuuakse esile kõigi nende kolme puhul, ei ole ju tegelikult võrreldav ja ei näita meile tegelikult ei vangistuse asenduse ega vangistuse edukust. Tingimused, mille puhul neid karistusi kasutatakse, on täiesti erinevad, olgu siin kas või toodud näitena esmakordsete süütegude eest karistatavate suhtarv kriminaalhooldusele allutatute ja vangistust kandvate isikute vahel. Ka nende isikute kriminaalne karjäär ning sellest johtuv kahjustatus on erinev. Kriminaalpreventsiooni nõukogu on teinud ettepaneku vähemasti neljakordistada tähtajaliselt vabanenud isikute resotsialiseerimiseks ettenähtud vahendeid, aga seda ei ole valitsus kahjuks arvestanud. Olen teinud taolise parandusettepaneku ka eelarvele, mida samuti ei arvestatud.

Õiguskantsler on juhtinud tähelepanu arestimajade olukorrale ning tunnistanud selle igati kohatuks Euroopa tingimustes. Olen õiguskantsleriga sama meelt. Juhin aga tähelepanu ka alaealiste kinnipidamise tingimustele Viljandi vanglas, needki ei kannata vähimatki kriitikat. Omaette problemaatika on erikoolide teema, mis on kriminaalpoliitika arengusuundade täitmise aruandes õigustamatult tagaplaanile jäetud. On lubamatu, et erikoolides on koos alaealiste komisjonide poolt suunatud laste ja noorukitega ka need noorukid, kes on juba kandnud karistust kinnipidamiskohas. Paraku on neid näiteks Tapa erikoolis umbes kolmandik. Erikoolid tuleb diferntseerida ja neid on vaja vähemalt seitse või kaheksa nagu haridusministeeriumi koolivõrgubüroo ammu mõistnud on aga teostada pole suutnud. Viimase poole minuti jooksul võib-olla paar sõna ka ohvriabist. Kahjuks ei ole suudetud avalikkust piisavalt informeerida õigusest ei hingeabile, ei hüvitistele ega nõustamisele. Seda näitab ka hüvitiste väga väike arv, seetõttu tuli eelarveaasta lõpus suunata kuriteoohvritele hüvitisteks määratud summad ümber hoopis teise ministeeriumi valdkonda, mis ei räägi kindlasti kuriteoennetuse tarvis head keelt. Samuti ei ole suudetud rakendada, kasutada suurimat, see on vabatahtlike abistajate ressurssi, mis räägib kodanikuühiskonna alahindamisest. Ka vabatahtlike tööks ettenähtud vahendid on veel eelarveaasta lõpul kasutamata.

Korruptsioonist ei saa muidugi üle ega ümber. Kriminaalpoliitika arengusuundade 25. punkt nõuab, et Siseministeerium ja Justiitsministeerium parandaksid eeldusi süütegudega saadud vara konfiskeerimiseks. Asja mõte on raskendada korruptiivse või muu kuritegeliku tulu legaliseerimist majandustegevuse kaudu, narkorahade muutumist näiteks kinnisvaraäri seaduslikuks osaks. Justiitsminister ütles riigikogu kõnetoolist, et kavatseb 2006. aastal üle vaadata seda valdkonda reguleerivad õigusaktid, suunaga laiendada konfiskeerimise võimalusi kolmandatelt isikutelt, Järgmise tööpäeva õhtutunnil hääletas Justiitsministri erakond aga Res Publica vastavasisulise eelnõu koos koalitsioonipartneritega üksmeelselt maha. Kas kognitiivne dissonants valitsuse juhterakonnas või lihtne kahekeelsus?

Justiitsministri ettekandele oli lisatud ka kõlavanimeline Laulasmaa deklaratsioon üritab siluda ka korruptsiooniga võitlemise väljajäämist valitsuse prioriteetide hulgast. Deklaratsioonis nimetatakse korruptsiooni vaid põgusalt kui üht kriminaaltulude saamisele orienteeritud kuritegude alaliiki. Viimasel aastal menetletud ja praegu menetluses olevate korruptsioonijuhtumite arv ning lubatu ja lubamatu vahelise halli ala laiendamine on paraku niisugune, et seda kuriteoliiki teisejärgulisena käsitleda lihtsalt ei tohi. Mõni poliitik kisub seda halli ala lausa küünte ja hammastega avaramaks, nii et meenutab mulle kangesti eesti rahvajutust pärinevat vanapaganat, kes Pühapäeval kirikuseinal hobusenahka venitab, et tukkuvate kirikuliste nimed ära mahuksid. Eks neid ole palju küll. Hea oleks Laulasmaa deklaratsioonile lisada näiteks Keila Joa protokoll, milles korruptsioon uuesti sõnaselgelt prioriteetide hulka tuuakse. See oleks isegi parem kui kuuldud sädelev jutlus.

Avo Üprus

]]> http://blog.irl.ee/Avo_Uprus/2007/02/06/vanapagan-kirikuseinal-ja-kaval-ants-kantslis-ehk-advendiaja-motted-kriminaalpoliitikast/feed/ http://blog.irl.ee/Avo_Uprus/2007/02/06/kannatuse-katkemine-kostis-toompeale/ http://blog.irl.ee/Avo_Uprus/2007/02/06/kannatuse-katkemine-kostis-toompeale/#comments Tue, 06 Feb 2007 14:33:12 +0000 Avo Päevatoimetused http://blog.irl.ee/Avo_Uprus/2007/02/06/kannatuse-katkemine-kostis-toompeale/ Esmaspäeva hommikul kopsatas kõigi riigikogu liikmete elektroonilistesse postkastidesse läkitus kodanikeühenduste ümarlaua esinduskogult. See andis mõista, et vähemalt suure osa mittetulundusühenduste kannatus on katkenud. Juba kolm aastat räägitakse kodanikuühiskonna arendamise kontseptsioonist (EKAK) ja selle rakendamisest, riigikogus on vastav toetusrühm kuhu kuuluvad kõigi fraktsioonide esindajad ning regionaalminister juhib suurejoonelist vabariigi valitsuse ja kodanikuühenduste ühiskomisjoni. Rahvusvahelistel konverentsidel esitamiseks on suurepärased eeldused loodud ning riik jätab eesrindliku mulje. Vähemalt paberil ja arvutigraafikas. Samas ei ole konkreetseid riigipoolseid saavutusi kolmanda sektori kaasamises ega rahastamises võimalik nimetada. Läbimurret ei ole toimunud.

Kodanik rahale lähemale.

See, mille oma postkastidest töölauale tõstsime leidsime, on Kodanikuühiskonna Sihtkapitali seaduse eelnõu. Seadusandjale tuuakse eelnõu lausa elektroonilisel kandikul kätte ning garneeritakse igati argumenteeritud seletuskirjaga. Suurepärane. Kodanikuühendused näitasid taas veenvalt, et tegemist ei ole virisemiseks või valitsuse kirumiseks moodustunud grupikestega vaid vastutustundeliste kodanike ühendustega, kes on võimelised ühiselt välja tulema ning mõjutama demokraatia arengut. Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaud on teinud ära suure töö ning ette valmistanud eelnõu hasartmängumaksudest laekuvate summade läbipaistvamaks kasutamiseks. Asjakohane on meenutada, et ka EKAK-i põhimõtted on küpsenud mitte valitsusasutuste initsiatiivil vaid just nimelt kolmandas sektoris.

Kui opositsiooni üheks oluliseks ülesandeks on küsida, kust valitsus oma kavade tarvis raha leiab, siis eelnõu koostajad on allikana näidanud hasartmängumaksust laekuvat tulu. Seda prognoositakse tänavuseks 190 miljonit krooni. Päris kena ports raha. Sellest rahast läheb hasartmängumaksu seaduse § 7 alusel 46 % Eesti Kultuurkapitalile, 3,9 % Punasele Ristile, 12,7 % laste, noorte, perede, vanurite ja puuetega inimestega seotud regionaalprogrammide investeeringute toetamiseks ning 37,4 % eraldatakse spordi-, teadus-, haridus-, kultuuri-, laste-, noorte-, pere-, meditsiini-, hoolekandeprojektide ning vanurite ja puuetega inimeste projektide toetamiseks. Mõned on arvanud, et selline jaotus on hea, mõned, et võiks sellest näpistada 10% demokraatia arenguks, mõned koguni, et süsteem tuleks täielikult ümber kujundada.

SA Eesti Õiguskeskus on koostanud huvipakkuva raporti parlamendile edastatud seaduseelnõu kohta. Selle tellijad leiame taas kolmandast sektorist: Avatud Eesti Fond (AEF) ja Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaud (EMÜ). Raport loetleb praeguse rahajaotamise korra mitmeid puudusi, millest võib esile tuua tsentraliseerituse ja poliitilisuse. Poliitikud on hasartmängumaksu nõukogus, ka kultuurkapitali sihtkapitalide nõukogu liikmed määrab poliitiline minister, äraütlemisi ega eraldiste vähendamist ei põhjendata. Tänane HMN esimees Indrek Raudne vastab sellekohasele küsimusele, et muidugi tuleb kehtivat korda muuta, aga see ei peaks kahjustama Punase Risti, Olümpiakomitee ja mitmete teiste õigustatud ootusi. Olen sellega päri. Ka puuetega inimesed, lapsed ja noored ning teised kergesti ohustatavad elanike rühmad peavad saama oma. Aga oluline on muuta jagamine läbipaistvaks, kaasata sellesse kolmanda sektori esindajad ning lõpetada poliitilised määramised.

Avalike teenuste osutamine.

Lisaks hasartmängumaksust laekuvale rahale võib ja peab kodanikuühiskonna arendamiseks kasutama ka teisi vahendeid. Seda nii asutamisele tuleva sihtkapitali kui ka teiste mõeldavate kanalite kaudu. Ka ministeeriumide kaudu liigub kolmandasse sektorisse arvestatav rahavoog, mille suurendamine on võimalik avalike teenuste osutamise üleandmisega seoses. Mulle on alati arusaamatuks jäänud, miks eesti riik ei usalda oma elanikkonda või näiteks kirikut sedavõrd, et anda enda käest ära suurem osa hoolekandeteenustest? Nii põhjamaades kui lääne euroopas on vabatahtlikud organisatsioonid ja kirik headeks ning usaldusväärseteks partneriteks sotsiaalsete probleemide ennetamisel ja lahendamisel. Abivajajal peab olema võimalus valida ka abi osutajat. Abi pakkuda soovival inimesel ja inimühendusel peab kompetentsi olemasolu korral olema võimalik seda ka anda. EELK Diakooniahaigla, Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus, Kuressaare Laurentsiuse koguduse lastevarjupaik, Räpina Miikaeli koguduse vanadekodu, Viljandi Pauluse koguduse turvakodu – häid näiteid on võimalik tuua, aga kahjuks pole teenuste üleandmine kujunenud veel üldmõistetavaks normiks.

Res Publica fraktsioon arutas eelnõuga seonduvat nii esmaspäeval kui kolmapäeval ning otsustas kindlasti toetada selles sisaldunud lähenemist. See on auasi. Aga me ei taha au ainult omale võtma hakata. Me peame oluliseks võimalikult suure konsensuse kujundamist ning seetõttu teeme ettepaneku kõigile fraktsioonidele EMÜ eelnõud tõsiselt arutada. Palusin seda teha ka EKAK-i toetusrühma aseesimeestel Mai Treialil ja Küllo Arjakal. Seejärel anname eelnõu menetlusse ning kaasame arutellu ka kodanikuühendused. Menetlev komisjon peab kindlasti paluma seisukohad nii mittetulundusühingute liidult, kirikute nõukogult kui ka loomeliitudelt. On mõeldamatu, et suured vabaühendused ja nende katusorganisatsioonid ei saa osaleda otsuse kujundamisel. Res Publica usub kodanikuühiskonda.

Avo Üprus

Res Publica

Kiriku kriminaaltöö algab ristil. Seda lauset võib mõista ajalooliselt – Jeesus andis kahetsevale röövlile patud andeks veel ristipuul- kui ka kujundlikult. Viimasel puhul on risti vastassuunalistel tippudel kurjategija ning ohver, riik ja tsiviilühiskond. Kuritegu on konflikt, milles kannatavad kõik nimetatud ristilviibijad ning mille lahendamises osalemise õigus ning kohustus neil samuti kõigil on. Ükski kuritegu ei alga ega lõppe sooritushetkel; tegemist on pigem protsessiga aegteljel (mis võiks olla risti vertikaalpuu) kui ka ruumis laienevate mõjudega horisontaalil, mida võib ka võrrelda kontsentriliselt laienevate ringidega veel, kuhu on visatud kivi. Seega tuleb töötada ohustatud rühmadega, kõrge kuritegevus ja viktiimsusriskiga inimeste, nende lähedaste ning neid mõjutavate isikute ja ametkondadega, mis nendeks risti südant ümbritsevateks ringideks on. Ainult kivile (või kuriteole) kontsentreerumisest on vähe.

Kirik Eestis on kriminaalpreventiivses töös aktiivne. Eesti Kirikute Nõukogu esindaja ning siinkirjutaja kiriku kriminaaltöö pikaaegse juhina on osalenud valitsuskomisjonina töötava riigi kriminaalpreventsiooni nõukogu tegevuses alates 1994 aastast alates. Seega on olnud võimalik kaasa mõtelda riigi kriminaalpoliitika kujunemises ning rakendamises. Praktilisel tasandil ongi koostöös ametivõimudega rajatud kaplanaat vanglates (17 kaplani kinnipidamiskohtades ja peakaplan justiitsministeeriumis), sotsiaalse rehabilitatsiooni võrgustik vanglast vabanenutele varjupaikade ning tugiisikute näol, kuriteoohvrite toetamise võrgustik (110 vabatahtlikku ning 35 riigi palgal töötavat ohvriabitöötajat) ning neljanda valdkonnana kriminaalpreventiivne töö laste ja noortega (erinoorsootöö). Viimati nimetatud sektorist valime kaks silmapaistvat näidet.

2. MTÜ Tartu Kristlik Kodu ja MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus.

Kaheksakümnendate aastate lõpul moodustus Eesti Kristlik Ühendus. See oli kultuuri, eetikat ja elu põhiväärtusi austavate inimeste organisatsioon, mille sotsiaalselt aktiivne tuumik soovis kaasa aidata kuritegevuse piiramisele sotsiaalse arengu ja tugiteenuste kaudu. Esimeseks väljundiks osutus Tartu Õigushälvikute Varjupaiga „Kristlik Kodu” asutamine 1989.aastal. Perekondliku ettevõtmise ideoloogiks oli Avo Üprus, praktilisteks teostajateks tema ema Anne Schotter – Üprus ning abikaasa Fea Otter - Üprus. Lähtuti faktist, et kui vanglast vabanenud alaealisel ei ole toetavat kodu, siis ta asub korduvkuritegude teele. Järelikult on vaja luua asenduskodu. Esimesed aastad möödusid ideed läbi meedia ja isiklike kontaktide tutvustades, kohaliku omavalitsuse ja riigiga kontakte luues ning välispartnereid otsides. Tänu ühiskondliku formatsiooni muutumisele, organisatsioonidest ja üksikisikutest toetajatele ning linnavalitsuse mõistvusele leiti vahendid Tartus, Koidu 13 asuva tsaariaegse puumaja renoveerimiseks ning 14.märtsil 1993.aastal avati Eestis esimene kuritegusid toime pannud noorukite varjupaik/eralastekodu. Majas oli 8 kohta, vastu võeti nii Viljandi noorsoovanglast vabanenud alaealisi kui ka lapsi tänavalt. Efekt oli 100 % - mitte ükski poiss ei sooritanud varjupaigas elamise ajal uut kuritegu ning praeguseks on teada, et ühest sai diplomeeritud kunstnik, üks töötab meediaväljaandes kujundajana, üks õppis USA-s ülikoolis ning on edukas ärimees, ühest sai automehaanik ja ühest kvalifitseeritud ehitaja.

Käesolevaks ajaks on organisatsioon kujunenud polüfunktsionaalseks noorsootööasutuseks kus lastekodu kõrval töötavad veel vähekindlustatud perede laste päevakeskused, tööalaseid oskusi andvad huviringid, avatud noortekeskus. Koolitatakse töötuid Haridus ja Teadusministeeriumilt saadud koolitusloa alusel, aidatakse kodutuid. Koostöös Tartu maavalitsuse alaealiste komisjoniga ja Tartu maakohtu kriminaalhooldusosakonnaga rakendatakse alaealiste mõjutusvahenditena sotsiaalprogramme ja ollakse kriminaalhooldusalustele üldkasuliku töö rakenduskohaks. Töö toimub lepingute alusel ühingu ning riigi või kohaliku omavalitsuse vahel. Lisaks rakendatakse projektfinantseerimist, sh. Euroopa Liidu regionaalse arengu fondi kaudu. Organisatsiooni omandis on kinnistu kahe majaga, sisustatud arvutiklass, õmblus - ja puutöökoda. Avatud on 17 töökohta. Teenusekasutajaid on 70 - 100 inimest päevas.

MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus asutati kiriku kriminaaltöö juhataja initsiatiivil valitsusväliste organisatsioonide koostöös. Asutajateks on EELK Peeteli Kogudus, MTÜ Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus, MTÜ Kuriteoohvrite Toetamise Ühing „Ohvriabi” ja EELK Kriminaaltöö Keskus. Sotsiaalkeskuse visiooniks on terve ja turvaline ühiskond kus kirikul on selge roll ja positsioon oma ülesande täitmiseks. Kirik on juba oma loomult sotsiaalne, teeniv ning juhendav. Seetõttu algas Peeteli erinoorsootöö koguduseliikmete vabatahtlikust tegelemisest tänaval aega veetvate ning sageli mahajäetud majades ja garaazhides elutsevate noortega, kes olid omandamas antisotsiaalset elulaadi ning ohtlikud nii iseendile kui teistele. Ennastohverdava abistamise hingeks oli ja on koguduse juhatuse esimees Mati Sinisaar. Kui usalduslik kontakt oli loodud, soovisid mitmed lapsed ja noored näha ka töötegijate kodukirikut, milleks osutus nõukogude ajal filmipaviljoniga kasutatud ning amortiseerunud sakraalhoone Põhja Tallinnas. Kiriku eriosad (küttesüsteem, veevarustus ja kanalisatsioon) funktsioneerisid vaevaliselt ja vajasid väljavahetamist, aknad olid kinni müüritud ning vara laiali tassitud. Kogu hoones oli vaid paar külma vett nirisevat pesemiskohta. Tänavalaste ja noorte abiga renoveeriti kirikuhoones paiknenud pastoraat (preestri elamu) ning sellest sai esialgne varjupaik algul kuuele, siis kuueteistkümnele noorele. Oli aasta 1998, ettevalmistavat tänavatööd oli selleks ajaks tehtud enam kui aasta. Täna paikneb kirikus eralastekodu (17 last), päevakeskus (teenuse tarbijate nimistus ligi 50 last) ning turvakodu ajutiselt öömaja vajavatele inimestele. Laste käsutuses on Euroopa Liidu nõuetele vastav söökla, vaba aja veetmise ruumid ning hügieeniruumid 12 dushiga. Eraldi on kodutute täiskasvanute pesuruum, mis teenindab nädalas kuni sada klienti, kes saavad ka riide- ja toiduabi. Valminud on detailplaneering ja projekt laste- ja noortekeskuse ehitamiseks kiriku taha. Keskus sisaldab majutusvõimalusi lastekodust elluastujatele, noortele peredele ja perevägivallaohvritele, spordi- ja huvitegevusruume, õppeklasse ja metalli- ja puidutöökodasid. Riik toetab ehitust 7 miljoni krooniga, linn 5, 3 miljoniga. Üldmaksumuseks on eeldatavalt 40 miljonit, mis kaetakse koostööpartnerite ja annetuste abil. Lastetöö aluseks on lisatud sotsialiseerimisprogramm.

Kõrge riskiga laste sotsialiseerimisprogramm (Peeteli mudel).

Sihtgrupp: kõrge riskiga lapsed ehk vanemliku hoolitsuseta, tänaval elavad või aega veetvad ja koolikohustust mittetäitvad lapsed.

A, Ettevalmistus rehabilitatsiooniprogrammi sisenemiseks.

1. Reidid kuritegevus- ja viktiimsusriskidega küllastatud keskkondades.

2. Sihtrühma kuuluvate laste leidmine ja kontakti loomine. Usalduse võitmine. Kontaktid jätkuvad elukeskkonnas. Kohustused on soovituslikku laadi vastastikkused kokkulepped kohtumiste ja tegevuste osas.

3. Väljatoomine antisotsiaalsest elukeskkonnast. Ühekordne või korduv lühiajaline keskkonnavahetus. Kultuurishoki kasutamine: vanglakülastused. Matkad, laagrid ja külaskäigud prosotsiaalsetesse või/ ja loodus- ja kultuurikeskkondadesse: kogudustesse, peredesse, organisatsioonidesse kodu- ja välismaal. Osalemine päevakeskusel baseeruval ühistegevuses või individuaalprogrammis. Isiku tuvastamine, taustauuring, vajaduste kaardistus. Lapsed, kelle tänavalviibimine on juhuslik, juhatatakse tagasi kodudesse, lastekodudesse või päevakeskustesse. Informeeritakse eestkosteasutust või politseid. Tänavaeluga kohanenud lastega töötatakse edasi. Eesmärgiks on motivatsiooni loomine elulaadi muutmiseks. Kohustused ja vastutus on sellel etapil selgepiirilisemad.

B. Rehabilitatsiooniprogramm (lühikirjeldus).

1. Pikaajaline keskkonnavahetus (vajadusel) koos individuaalprogrammiga: omal tahtel elama asumine rehabilitatsioonikeskusesse. Individuaalse rehabilitatsioonikava koostamine. Kokkulepped on konkreetsed. Koolikohustus, keskuse päevakord, vajadusel võõrutus, osalemine heakorratöödes, järelaitamistundides, kahju heastamises, loovusharjutustes, oskuste õppimises ja väärtuste kujundamises. Matkad, laagrid ja külaskäigud jätkuvad. Kujundatakse prosotsiaalseid hoiakuid ja suhetevõrgustikku. Vajadusel toetatakse kohtuväliste lepete saavutamist ja/või ÜKT läbiviimist alternatiivina erikoolile või kriminaalkaristusele.

2. Ettevalmistus programmist väljumiseks. Informeerimine teistest võimalustest õppimiseks ja eluks. Oskuste omandamine kas iseseisvaks või toetatud eluks. Kontaktide loomine eestkosteasutuste, kutseõppeasutuste, hooldusperedega.

3. Ümberasumine uude elukeskkonda: lastekodusse, perekonda või internaat- või kutsekooli. Tugiisiku teenus jätkub.

3. Peeglite kuningriik ehk laste lood.

Peatselt kaheksaseks saava Signe ema läks enam kui kolme aasta eest kodust ära. Enne seda viis ta aga Signe sõbranna poole. Sõbranna elu on kirju nagu samaaria naisel. Ta hääl jääb joomisest järjest kähedamaks ja näole on lisandunud arme. Aga ta ei ole Signet ära ajanud. Ta on hea. Ta ei ajanud Signet ära ka siis kui mehed tema juures käisid. Ka siis kui tema tapetud tütre isa vangist tagasi tuli. Signe oli lihtsalt üha rohkem tänaval. Võib-olla seetõttu ei saanudki ta põlengus viga, kui maja järjekordse joomingu käigus süttis. Kooli ta sügisel ei jõudnud. Emast ei tea ta midagi. Ka kirikus elades ärkab ta sageli võpatades.

Üheksaaastasena teadis Valentina vaid kuut tähte. Oma nime kirjutamisega ta ei saanud hakkama. Võib-olla oli see seotud põrgumasinaga, mille tema emaga juba mõne aasta koos elanud Dimitri tüdrukukese voodi alla oli peitnud. Õnneks ei saanud plahvatuses keegi surma. Läks paar aastat, enne kui Valentina lugema õppis. Üheteistkümnesena läks ta teise klassi. Kirikust lahkus enne täiskasvanuks saamist ja töötab täna toitlustusettevõttes.

Leonid elas mahajäetud garaazhis iseseisvalt üle poole aasta. Ta sai päris hästi hakkama kuigi oli alles kaksteist. Vanemad noorukid kellega ta varastas ei jätnud teda saagi jagamisel kõrvale, sest teda oli vaja ka edaspidi. Tundus imena, et ta soostus kirikusse ümber asuma ja eesti kooli esimesse klassi minema. Samas oli tal raske vabaneda vägivaldsest käitumisest. Mõned aastad elas ta maal koguduseliikme peres. Siis tuli kirikusse tagasi. On kriminaalhoolduse all, aga väga püüdlik. Keeldub omavalitsuselt korterit taotlemast kuigi on juba 18. Kirikus on turvalisem. Käib vahelduva eduga tööl.

Masha tuli kirikusse 12 aastasena. Alaealiste asjade komisjon oli ta suunanud tütarlaste eriinternaatkooli. Koos aasta vanema sõbra ja vennaga elasid nad keldrites ja mahajäetud majades. Kodust lahkumise põhjuseks oli alkohoolikust ema ja selle meestuttav kes asutas end majja elama. Viimase aasta jooksul ei olnud Masha koolis käinud. Nuusutas liimi. Püüdis probleemist tahtejõu abil jagu saada, mitmel korral oli tagasilangusi, kuid kahe kuuga suutis olukorra kontrolli alla saada. Raskusi oli ka kooliskäimisega. Juba vabadusega harjunud neiu jaoks oli rutiin ja hommikused tõusmised vastukarva. Alguses tüdruk häbenes oma ema ja kodu, nüüd on aga suutnud talle andestada. Muretseb ema tervise ja majandusliku olukorra pärast. Küsib tihtilugu süüa, et seda siis töötule ja haigele emale viia.

Möödunud on viis aastat. Masha on nüüd ise see, kes väiksemaid ja alles keskusesse elama tulnud lapsi üles ajab, hommikuti käekõrvale võtab ja kooli viib.

4. Kokkuvõte.

Lapsed tänavalt on väga katki. Tüdrukud ei erine poistest kuigivõrd. Ajaviiteks peksavad nad üksteist , suitsetavad, nuusutavad liimi. Hakkavad üha varem manustama mõnuaineid. HIV-i levik on tõusuteel ning tüdrukute osakaal kasvab. Mitmed neist sünnitavad ja annavad haiguse sageli ka edasi. Alaealised sooritavad viiendiku registreeritud kuritegudest. Igal aastal langeb põhikoolist välja tuhatkond last. Nad jäävad kutsehariduseta ega pääse meie abita legaalsele tööturule. Küll aga vajab nende teeneid kuritegelik maailm. Kõrge kuritegevuse- ja viktiimsusriskiga harimatu kiht ühiskonnas nooreneb ja laieneb. Algharidusega mitteeestlaste alkoholisurmarisk on 3,9 korda suurem kui kõrgharidusega eestlastel. Naistel koguni 15, 69 korda suurem. Antisotsiaalsest kasvukeskkonnast pärinevad lapsed kordavad oma vanemate vigu ning surevad üha nooremalt, põhjustades enne kahjusid ja kannatusi nii enestele kui teistele. See on kiriku kriminaaltöö reaalsus. See on kiriku kriminaaltöö rist, mille ümber keerleva vägivalla ja sõltuvuste ennast taastootva kuradiratta pöörlemise saame peatada vaid üheskoos. Riik, kirik ja vabaühendused koos vastutustundlike ettevõtjatega suudavad luua terveid ja turvalisi kasvukeskkondi seda vajavatele noortele väikeste kodulaadsete lasteasutuste näol, mille haldamine jääb missiooniinimestele, koguduste ja vabaühendustele ning tegevuskulude katmine kohalikele omavalitsustele. Peeteli ja Tartu Kristlik Kodu on tõestanud sellise mudeli toimimist.

Avo Üprus

Anne Schotter

Kedagi ei üllata, et paljud noored peavad oma pidusid alkoholi, vesipiibu ja/või muude uimastitega. Toimugu need peod siis Presidendilossis või Kopli lagurajoonis. Mina ei ole lossis käinud. Koplis küll. Seetõttu räägin sellest, mida tean, mitte sellest, mida olen kuulnud. Lapsed, kes seal elavad, on tõsiselt ohustatud. Linn, milles on taolised linnaosad, on samuti tõeliselt ohustatud. Ühiskond, milles on taolised ohud on haige. Tema areng on kiivas.

Ühiskonna tuumprotsessiks peaks olema inimareng, laste kasvu- ja õpikeskkonnas samuti. 21 sajandi algul on virtuaalne keskkond paratamatult osaks kasvu- ja õpikeskkonnast. Tahan näha seda keskkonda intellektuaalse ja moraalsena. Täna on suur osa meid ümbritsevast saastatud, mitte ainult meri ja rand vaid ka vaimne ja virtuaalne keskkond. Missuguste puhastusvahenditega see õnnestub puhtaks küürida on esialgu veel otsustamata. Maailmas rakendatakse alkoholireklaamile meedias erinevaid piiranguid. tootjate ja levitajate eneseregulatsioon, kohaliku omavalitsuse piirangud ja riiklik reguleerimine seaduse tasandil kuni täieliku keelustamiseni. Paljudes Euroopa riikides on keelustanud kange alkoholi reklaam. Kanguse piir on riigiti erinev, aga mitte kõrgem kui 20%, Belgias 10% Taanis 2,8%. Arvan, et oleme suutlikud piisavalt, et asetuda vähemalt selle rea keskmesse.

“Narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012″ põhieesmärgiks on kujundada ühtne uimastipoliitika, mille rakendamise tulemusena luuakse eeldused vähendada narkootikumide pakkumist ja nõudlust ning narkosõltlastele toimiva ravi ja rehabilitatsiooni süsteemi loomiseks. Strateegias märgitakse, et iga ühiskonnaliige on õigustatud saama igakülgset abi ka narkootikumide ja alkoholi tarvitamisest tekkinud probleemide puhul. Silmas peetakse vajadust kaitsta lapsi ja noori prioriteetse sihtgrupina psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamise alustamise eest ning rõhutatakse paikkondlikku eripära erinevates regioonides uimastivaba keskkonna loomisel. Uimastisõltuvuse ennetamine ja ravi on ühiskonnale oluliselt odavamad kui elamine koos uimastisõltuvuses ühiskonnaliikmetega.

Strateegia on peaasjalikult ennetava iseloomuga kava ning sellisena igati tulevikkusuunatud ja vajalik. Tänaste murede lahendamiseks peab aga rakendama ennetuslike kõrval ka tõkendavaid meetmeid. Just selleks lisandub strateegiale kiire ja vältimatu karistus uimastite levitamise eest, bordellinduse päevavalgele tirimine ja häbiposti naelutamine ning alkoholireklaami keelustamine. See on kompleksne lähenemine vaimse ja füüsilise tervise kaitsele. Meil lihtsalt pole muud võimalust. Meid on vähe ja igaüks meist on väärtuslik

Liiatigi on taoline reklaamindus lihtsalt rumal. Pea kui häid jutlusi tahes, inimesed ostavad leiba ja viina ju niikuinii. Viina müük on viimase viieteist aastaga kahekordistunud (aastatel 1999 – 2002 kasvas88%). Konjuktuuriinstituudi andmetel tarbiti aastal 2000 7,6 liitrit puhast alkoholi, 2002 10,3 liitrit ja 2003 aastal juba üle 13 liitri. Nüüd peaks vist 15 liitri piir olema ületatud. Milleks siis seda rahvuslikku enesetappu veel reklaamida ja joomarlust glorifitseerida erinevate edukusele või muidu tublidusele viitavate audio ja visuaalsete vahenditega.

Me peame olema eriti hoolivad noorte suhtes. Miks? Kahel põhjusel. Kordamisest kulumatu tõde on, et iga inimene on väärtuslik. Väärtust tuleb hoida ja arendada. Ja teiseks: meid on häbematult vähe. Rahvastiku taastootmisest on võimalik rääkida ainult kahe eelduse kokkulangemisel. Üks nendest on kultuurimuutus ja teine on ime. Kui me ei hakka väärtustama pehmeid väärtusi, perekonda, usku ja hoolivust, ei hakka me iial väärtustama tegudes ka inimest. Kui me ei hakka tegudes väärtustama inimest, ei jää me rahvana püsima. Liberalism ja hedonism on rahva jätkusuutlikkuse osas hoolimatud, ei austa vanu ega väärtusta noori. Egoistlik ilmavaade põletab rahvust kahest otsast korraga. Kui nauding ja ahnus enesehävituses ühte heidavad on hilja imet paluda. Seda tuleb teha juba täna ning ette tänulikena töötada nagu oleks soovitav muutus saavutatav.

Meil on ca 280 000 last. Neist 47 % elab vaesuspiiril või allpool seda.

Õpilaste arv on viimase kümne aastaga vähenenud 17% ja väheneb edasi. Aastal 2010 on meil 48 000 last vähem kui täna. Esimese klassi õpilaste arv on kümne aastaga vähenenud koguni 46%

12 649 last (2004) kes said toitjakaotuspensioni (neist orvud 327). Kas ei või see number olla üheks niidiks köies, mis seob numbreid, mida saatis Maire Riis MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm: igal aastal hukkub liikluses ca 170 inimest, valib enesetapu ligi 500 inimest (see on 1,9 korda rohkem kui Rootsis), tapetakse 90 – 100 inimest, sureb haiguste tagajärjel üle 10 000 inimese (neist 1000 vanuses 30 – 44), tulekahjus hukkub üle 150 inimese… Ja paljudel neist on alaealised lapsed.

Mida siis tähendab hoolivus laste ja noorte vastu? See tähendab nende vajaduste teadvustamist nii mikro kui makrotasandil, vajadustega arvestamist ning nendele vastamist. Laste Õiguste Konventsioon vajab reaalset täitmist. Igal lapsel on õigus haridusele ja tervele ning turvalisele kujunemiskeskkonnale. Seos harimatuse, sõltuvuste ja toimetulematuse vahel on ilmne. Veel enam seos harimatuse ja alkoholisurmade vahel on ilmne. Haridustaseme ja alkoholisõltuva suremuse vahelisi seoseid analüüsiti suremuse andmebaasi alusel (Mati Rahu, Kaja Rahu, Aleksei Baburin, David Leon). Alkoholisõltuva surma negatiivne seos haridustasdemega oli tugev ja kindlasuunaline nii eestlaste kui mitteeestlaste hulgas. Ajavahemikul 1983 – 2000, võttes võrdlusaluseks kõrgharidusega eestlased, oli meeste hulgas algharidusega või sellest väiksema haridusega eestlaste surmarisk 2,02 korda suurem. Mitteeestlaste puhul 3,89 korda suurem. Naiste puhul olid näitajad vastavalt 8,17 ja 15,69 . oluline on lisada, et alkoholisurma risk olenes suuresti ka perekonnaelust. Abieluinimeste risk oli tunduvalt väiksem kui vallalistel. Kuna nii alkoholitarbimine kui hoolimatus abielu suhtes näitavad kasvutendentsi, siis on selge, et kasvutendentsi näitab ka õnnetute ja tulevikuta laste osatähtsus ühiskonnas. Suhestades seda tendentsi rahvastiku kahanemisega, millest enne rääkisin, saame vananeva, sõltuvusprobleemidega ning asendustegevustega tegeleva mängulise ja mittetootliku ühiskonna, mis läheb vastu väljasuremisele. Lapsed tajuvad perspektiivitust eriti tundlikud. Nad lahkuvad taolistest ebatervetest keskkondadest ning hakkavad elama oma elu. Kuid paradoks on, et kui nad ei ole õppinud ega pärinud prosotsiaalseid elu- ja toimetulekumudeleid, siis kordavad nad oma vanema(te) vigu ning surevad üha nooremalt, põhjustades enne kahjusid ja kannatusi enestele ja teistele.

Koplis on palju inimesi, kes ei tule toime eluga. Nad ei suuda anda oma lastele arenguks vajalikku: emotsionaalselt ega materiaalselt ega vaimselt. Sel foonil on naiivne rääkida „perest kui parimast kasvukeskkonnast” ja vältida nõnda riigipoolseid kohustusi laste ees. Koplis, aga kindlasti ka Narvas, Kohtla Järvel ja paljudes teistes eesti linnades kasvab sadu ja tuhandeid lapsi oludes, mis soodustavad mitte sotsialiseerumist vaid võõrandumist, võõrdumist, antisotsiaalsust, marginaliseerumist, alkoholiseerumist ja suitsidaalsust. Nende lastega peab tegelema. Ja kui neid sünnitanud ema ei tule toime ja isa ei hooli, nagu see kahjuks sageli on, siis peavad vastutuse võtma need, kes suudavad ja hoolivad. Ma pean vajalikuks hea tahte inimeste ja koguduste liikumist laste päästmiseks lootusetusest ning väikeste prosotsiaalsete kasvukeskkondade loomist eralastekodude, rehabilitatsioonikeskuste ja hooldeperede näol. Kuna aastaid on panustatud perehooldusele ja see ei ole andnud soovitud tulemust, siis nüüd on vaja tunnistada, et kahe või kolme perekonna, koguduse või aateühenduse koostöös võib peituda võimalusi. Tallinna Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus on seda tõestanud. Kaheksa aastat lastekeskusena töötanud kirik on saatnud lasu- või hooldusperesse 32 last. 15 lapsel on olnud võimalus paariaastase kirikus elamise järel tagasi pöörduda oma bioloogilise vanema juurde. 4 last on lahkunud teistesse lastekodudesse. Drastiliste näidete kõrval (Olga läks meilt esimesse klassi 12 aastaselt, Pjotr eesti kooli esimesse klassi 13 aastaselt) on tavalised kahe ja kolme aastased vaheajad õppimise, pooleaastased kerjamised ja hulkumised, erikooli ja vägivallakogemused.

Kokkuvõtteks:

Kõik algab kasvukeskkonnast, mida võib võrrelda kolmnurgaga. Kui kolmnurga nurgad – kool – kodu – kirik – on paigas, siis tuleb meil tegemist teha väga väheste tõsiste hälvetega ühiskonnas. Peaasjalikult geneetilistest ja meditsiinilistest põhjustest ning vahel ka isiklikest valedest valikutest tulenevatega. Kui me aga ei suuda või ei taha luua inimarengut toetavaid keskkondi või toimivad need ebatervelt, düsfunktsionaalselt, mänguliselt või on lihtsalt osaliselt halvatud, siis võimenduvad pärilikud ja avalduvad uued, juba sotsiaalsed riskifaktorid nii ainekasutuse kui kuritegeliku käitumise näol.

Nendest kolmest tüdrukust, kelle pilti te nägite on kaks tänaseks emad ja kolmas lapseootel. Kõigile on leitud elamispind. Kuniks vanemapalka jätkub elavad lapsed emadega koos. Rahvas on saanud lisa. Isadest pole mul kahjuks aimugi. Mis saab edasi? Ma kardan, et rahva jätkusuutlikkust selliste peredega ei taga. Peame võtma vastutuse.

Nagu iga köök, nii vajab ka poliitika sisemist reeglistikku, mille rikkumisel on kahetsusväärne tagajärg: olgu selleks siis toidu- või poliitikamürgitus. Gallupite kohaselt on tagajärg käes. Muidugi ei muuda reeglite selgeksõppimine kedagi automaatselt ingliks ega isegi mitte inglaseks: kurat tunneb ka Piiblit, aga toimetab ikka omamoodi. Kõige resultatiivsem ongi ta siis, kui võtab enesele ristiinimese maski, mille tagant südamehoiak välja ei paista. Samas ei ole meie oma valitsemiseufoorias pidanudki vajalikuks poliitikute sisemist kokkulepet sõlmida, enesele moraalsete piirangute süsteemi kehtestada.

Kel vähegi aega, võtab sõna moraalikriisist poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Poliitikud kasutavad ajakirjandust võimendusena ning näitavad üksteisele näpuga. Sõrm on ebaproportsionaalne nii osundatava kui osundaja suhtes. Nii pikk kriis oleks viinud kas surma või tervenemiseni. Pigem on tegemist hingelise tühjusega seal, kus peaks paiknema eetos, millest johtuvalt tehakse kõlbelised otsused. Selle tühjuse nimeks on sekulariseerumine, mis võtab inimeselt ära kõik põhjused astuda vastu kurjale, peale egoismi. Aga usu ja aateta egoism eelistab kokkulepet kurjaga, sest ta ei usu hea ja kurja absoluutsusse. Kõik on relatiivne, ütleb liberaal ning lööb käed kasuga. Kui usus põhistuval identiteedil saaks baseeruda eesti filosoofia, sealhulgas eetika, suudaksid inimesed tulemuslikumalt mõtestada oma elu, seada eesmärke ja valida vahendeid nende saavutamiseks. Eksisteeriksid usus põhistatud normid ka ühiselu korraldamiseks, poliitikate tegemiseks ja äriasjade ajamiseks. On täiesti loomulik, et kui ei oleks olnud viiekümneaastast okupatsiooni, okastraadiga läbitepitud ajaloolõiku, siis saaksime täna rääkida ristiusust, mis tagab moraalse konsensuse, olles tolerantne ja mõistev ka teiseusuliste suhtes, nagu seda on näiteks Taani. Hiljutine pilapildiskandaal on erand, mitte reegel. Kuidas õnnestub moraalne restauratsioon meil, näitab aeg, aga viivitada ei tohi. See oleks ebamoraalsuse püsistamine, selle osaks olemine ning häving.

Seega on meie ülesanne muuta poliitika moraalseks ja sellega muuta ka kapitalism moraalseks. Suur ülesanne. Tegemist on eestlase identiteedi puhastamisega, ajaloo- ja rahvusmälu tervendamise ning vääristamisega oma hinge mäletamisega. Euroopa hingestamisele kutsub üles ka Euroopa Kirikute Konverents. Ma ei ole kindel, kas see ühe põlvkonna jooksul õnnestub, aga taotleda tuleb.

Neil põhjustel pean vajalikuks tsiteerida Tunne Kelami poolt tõlgitud kardinal Ratzingeri, tänase Paavst Benedictus XVI programmilist artiklit saksa kuukirjast Cicero (mai 2005):  Esimene element (mis aitaks taastada euroopalikku identiteeti a.ü.) on absoluutsus, millega inimese väärikust ning inimõigusi tuleb väärtustada iga riikliku seadusandluse alussammastena. Kõnealused põhjapanevad väärtused ei eksisteeri seadusandjate loominguna ega kodanike heakskiidu jõul, vaid nad eksisteerivad iseenesliku õigusena, mida seadusandjail tuleb algusest peale respekteerida /…/ Inimväärikuse kehtivus seisab kõrgemal igasugusest poliitilisest kauplemisest, kõrgemal mistahes poliitilisest otsusest ning osundab lõppkokkuvõttes üksnes Loojale /…/ Puutumatute väärtuste olemasolu on meie vabaduse ja inimliku suuruse tegelik garantii. Tsitaadi lõpp. Just nimelt: mitte vabadus ei ole inimväärikuse eeldus vaid vastupidi. Iga inimese väärtuslikkus on asjaolu, mille tõttu peab vajadusel piirama ka enese ja teiste vabadust.

Seetõttu on praegu peaküsimus liberaalsuse tõkestamisest. Omal ajal võis tunduda normaalne luua nii moraalselt kui majanduslikult liberaalne riik. Konservatiivsusest rääkida oli viieteistkümne aasta eest pentsik. Orwellikult väljendudes oleks kõige konservatiivsem olnud olla kommunist. Konservatiivseteks nimetati Moskva putshiste. Täna on aga olukord teine. Mõistete pahupidipööratus on hakanud taanduma.  Euroopalik väärtussüsteem on hakanud enesest märku andma nii eestlaste kui ka teiste euroopa rahvaste teadvuses. Tasapisi jõuab ka algtõdede õpetamine tagasi kooliprogrammidesse.
Vaidlused multikultuurses maailmas möödapääsmatu religiooniõpetuse üle ajavad ahhetama, seisukohti võtvate ministrite ignorantsus jahmatama. Madridi, Londoni ja ka Pariisi eeslinnade näidete varal peaks vajadus ka teiste religioonide mõistmise järele olema selgem kui kunagi varem. Seda sõltumata asjaolust, kas religioon on olnud terrori põhjus või selle võimendamiseks kasutatud jõuõlg. Liibanonist, Afganistanist ja Iraagist ma parem ei räägigi.

Meil tuleb üle saada moraalse teadvuse desorganiseeritusest, mis on saanud alguse 2. maailmasõja järgsete vägivaldsete muutuste tõttu ühiskonna arengus ja mis on astendatud pöördest turumajandusse üheksakümnendate algul. Tõsi ta on, et selline pööre on olnud ellujäämiseks paratamatu, tõsi ta on, et sellel pöördel on olnud oma hind. Praegu on aga aeg stabiliseerida areng, tagada võimalikult paljude toimetulek ning investeerida haridusse. Ei ole vaja kavandada uusi hüppeid vaid garanteerida tulevik. Seda toetab konservatiivse mõttelaadi esiletõus, väärtuspõhine otsustamine ja pieteedi- ning perspektiivitunne. Ärgem kembelgem, kehtestagem reeglid ja hakakem elama.

Avo Üprus