Ööistungi unenägu
Nii haibib majandus, et päevadest on vähe
eelarvega sa ööbid suures saalis
Ja vastu hommikut kui vaibaga lööb pähe
tuhmtume tukk ses arvubakhanaalis
näed unes Pikaroga tehtud õudusfilmi
bandiidid metsavahel mundriga ja ilma
hulk jälgijaid ja nälgind hundisilmi
üks ohverdatud naine, vaene Vilma
käib libahundiks kõik need valged ööd
tants tähtedega lõpeb mehe kasuks
kes vastu koitu sõnasuppi sööb
ja kaalutleb, kes ohverdada tasuks
Et kindlustada juhi igat sammu
nuhk põuest välja kisub lindid, vanad pildid
ja võõra südame, sest oma kuivas ammu,
on alles ainult värvilised sildid
üks malelaud ja suured poksikindad
ja vanad prillid, naise pärlikee
peab otsustama mida - keda hindad
ja kellel akna alla roheline tee
Roheline tee
Rohelise tee lõhn
igas fraktsioonis
viib akna alla
sooäär joob vabameelselt kokakoolat
kohe näha - pole konservatiiv
mägi on rahul on rahumägi
ja liigub liberaalselt muhamedi poole
pikale tänavale
viivitatud niigi
roosad naised kahel pool teed
saluteerivad
edgarile
rohelised sõidavad jalgratastel ümber lossi vana tark nestor juba ootab kotisuu avali sisse
sisse sõbrakesed aeg küps aeg küps
rohelise tee lõhn
igas fraktsioonis
akna all
soosaar
käsi põsakil
Korrukohuke
Komisjonist vabaks jäänud aega kasutades
Ennast loometööle asutades
Et ma pole mingi sorts või ihne pagan
Vennaarmastuses teiega end jagan
Järgneb laul
Mul on see au
Kohuke on erutanud meeli
Avanud ja kinni jätnud keeli
Ilmselt on ta koostises üks aine
Mille mõjul pole enam kaine
Muidu ausa olekuga naine
Vast ka kaks
Vaat kus laks
Kohuke on erutanud meeli
Nagu kärbseseen või efedriinilaine
Nagu Põltsamaine luksusmargi vein
Lust on alguses ja hiljem luks ja lihtne lein
Kas sest kannatab me rikkumatu maine
Läbi komisjoni kasvab tihe ein
Ükski kohuke ei ole enam kaine
Lepitusmenetlus
Kui oleks tõsi, et ma pole
Ka karvavõrdki muutunud,
Kas arvad tõesti, et ei oleks
Sind sõrmegagi puutunud
Kui oleks see
Ma kelleks väidad mind
Ei oleks ammu selles saalis sind
Ma täna pakun leppimiseks kätt
Sa pole enam võmm,
Ma pole pätt.
Kala
Igas erakonnas elab mitu kala
Mitu kraaklejat
Ja oma hertsoginna
Üsna naljakas on vaadeldagi sala
Kuidas aatleja
Lööb paljaks võõra rinna
Aga samas toimib ikka vali kord
See kes tulistab
Saab ise peatselt pihta
Oled kuningas või narr või lord
Pead pääsemiseks
Painutama pihta
Võõras rind on sealjuures kilbiks (abiks)
Mida suurem seda parem
Tuleb tõdeda
„parim enne” muutub üldistavaks sildiks
Mille tõttu sõnaühik „varem”
Paneb põdema.
Aga sellest küll ei räägi ükski kala
Kalad ongi enamasti vait
Aga igaüks neist mõnus maiuspala
Mõni meediahammustus
Ja kõik „all right”
Meelisele
From: Avo Üprus
Sent: Friday, December 01, 2006 5:46 PM
To: Meelis Atonen
Subject: Sünnipäev
Palju õnne, Meelis hea,
Ära kirja pikaks pea.
Kuigi oled liberaal
Elame ju samal maal,
mis on meile võrdselt armas
küllap teeb ka võrdselt valu
lugu pole pahas karmas
hoopis kommareid ei talu
pikalt pilastatud pind
vajab puhast mõtet, tööd
sellepärast vastu ööd
soovin õnnitleda sind
eraldad meid sirge joana
keskist, sotsidest ja soost
kuigi vahel lõikad noana
alalhoidlikumad koost
on sul selgelt oma vaade,
oma ülikond ja au,
oma veendumused, aade,
oma töö ja oma laul.
Pilti rikub vaid üks KeRa
Mis su pea kohal pöörib
Vahutab ja puusi höörib
Kuni paljastabki tera
Mida pikalt kõhutanud
Meie vaenu õhutanud
KeRal salakaval laad
Rebib välja võõrad lipud
Ründab taevast, salvab maad
Rüvetades pühad tipud
Kas sa temast võitu saad?
Aga pingutama pead
Selleks sulle selget pead!
Taavile
From: Avo Üprus
Sent: Wednesday, December 07, 2005 11:25 AM
To: Taavi Veskimägi
Subject: õnnitlus
Tere Taavi,
nüüd, mil rahandustöörühm läbi
pühi silmist valehäbi
suuna vaade üle mere
brittidele ütle tere
teatavasti uudis hea
toorid said seal uue pea
paslik oleks teha proovi
Cameronil* õnne soovi
Samas seda meeles pea
Meediajuht ka meil on hea
Elale
Hea Ela, reostust tõrjudes
Sul hääl ehk veidi värises
Ent ometi – ma kindlalt tean –
On Reiljan teinud ränga vea
Sa noomi teda selle eest
Võid kasutada Postimeest
Või Pärnu Raadiot, telepurki
Mõnd mädand tomatit ja kurki
Kui tõrjud meediast vaimusaasta
Või õlist puhtaks puhud vett
Su sharm Sind saatku igal aastal
Ma soovin Sulle tete a tete
Head tervist, edu, uusi võite
Shmigunnilikult suuri sõite
Et kehtestuks poliitkultuur
Fraktsioonis mis on veel nii suur
Meid kõiki veenab su glamuur
Mis ütleb tõde läbi õite
Et parem sõjast on l´ amour
Mis teie – daamid – ilma tõite
Evelinile
ORAS
Oh küll see ikka väsitas
Kui Sester ORASt käsitas
Mul vaevalt silm veel seisis lahti
Ja püüdsin virgutuseks vahti
Kas miskit päevakorras head
Veel valgustaks mu vana pead
Siis korraga läks lahti uks
Ja saali läbis kerge luks
Sa ilmusid kui merevahust
Ja heitsid kiiri igast tahust
Kui hästi lihvit võltsbriljant
Kui mustlashobuse girlant
Klõps kontsaga, siis etteast
Rapiiri hoides murdumast
Veel taustal liigutasid suud
Kaks Lenki, Kalda ja kõik muud
Kel kõneleda käskis norm
Nii rahvaliit kui hereford
Pardon, reform, läks sõna segi
Vist sõrm mul mõne hüppe tegi
Silm herefordi sarve nägi
Või segas kõnepuldi kägin
Ent üllatus on merelai
Kust Evelin need lokid sai
Kas mõjus omandireform
Või see on stiilipuhas norm
Või kevad avalöögi tegi
Ja ajas peakese segi
Siis kõlas Taavi jõhker kell
Oh hing on hell
Oh hing on hell
See lööja om jo oma lell
Olavile
Tere Olav
Tervitan Sind sünnipäeval vastse looga
nagu õpetatud meestel ikka teha sobib
kuigi selgitab see lugu minu suhet
religioonilooga
ära pea seda hilinenud lobbiks
Pigem väljendada püüan tänumeelt
et neil aastatel sa oled suutnud mõista mind
kuigi kasutame vahest sootuks eri keelt
on meil kasutada ühtne metapind
Sellel tasandil ei ole erisus nii suur
nagu liberaalide ja kommarite vahel
sest meid ühendavaks mõisteks saab kultuur
mitte padumateriaalne rahaahel
Siit just lähebki me riigikogus piir
või ka mõtteline väänlev rindejoon
mis on hetketi kui helendav rapiir
alateadvuses tukslev kammertoon
Ühel pool on kollektiivne kõht
valmis seedima ja lagundama riiki
teisal võitlusvalmis vaim ja lillelõhn
hoidmaks aate kaitseks sädelevat piiki
Üllarile
From: Avo Üprus
Sent: Tuesday, December 05, 2006 6:51 PM
To: ‘yllar.nolv@ensib.ee’
Subject: sünni aga sünni
Palju õnne armas vend
Tulgu sulle tähelend
Kari ordeneid ja märke
Praostikraesid hullusärke
Koeri kasse palju lapsi
Aina imetlemas papsi
Vahel mõne sõbra kiri
Mis ei ole imal irin
Vaid on tõene ropp ja truu
Nagu riskilapse suu
Sinuga küll kerge pole
Aga tead mis on kole
Ilma sinuta on raskem
Karikad nüüd ringi laskem
Saatku elus igal pool
Ingli hääl ja ettehool
Annele
Hea Anne, sul on tõesti anne
Meil lihtsalt muuta tuju heaks
Teraapiline ülekanne
Protsessi nimeks, et sa teaks
Sind nähes tunneb saadik end
Nii leebena ja malbena
Et ületades iseend
On valmis kaela langema
Ka pressile ja konnale
Ja partner – erakonnale
Poliitiliselt see defekt
On inimlikult hea efekt
Sirjele
Anna andeks, sõber hea,
Tean, et olen teinud vea
Hindan sind ja sinu tööd
Läksin lolliks vastu ööd
Laul küll ööbikut ei toida
Siiski puude ladvus siutsun
Laulsin ikka kuni koidab
Nüüd veel ainult nukralt niutsun
Marker nokas, saba sorus
Omatehtud hädaorus
Vaatan igatsedes kuud
Tahtsin öelda hoopis muud
Riale
Hoidku head inglid Sind Sinu teel
Paistku päike Su radade kohal
Paistku Jumal Su silmade läbi
Kuni oledki ükskord Sa kohal
Sellel maal mida taevas on andnud
Selles elus mis kaunim kui muu
Olen ikka sind palvetes kandnud
Sinu teeäärne kummargil puu
2. LOSSI PLATS e Aleksander Nevski katedraali ja Eesti Vabariigi Riigikogu lossi vahel
Silm Nevski katedraali kohal.
Silm saadab üle Nevski lund ja linde
Kui tundes haletsust, et ikka veel ei surda
Ma nopin oma silmast võõraid pinde
Nii mitmeid suudab elu maha murda
Ma olen ühte kasvand oma maaga
On ripsmed raagus nagu kased kidurad
Soojärve ümber, igal oma saaga
Võrkkestas kirvendavad kuldsed sibulad
Ja kõrge trepp viib sisse Sinu silma
Su astmeil kogunevad luhtund elulood
Mis veel ei lõpe, kui peab sooja ilma,
Ent kuhtuvad, kui käes on külmahood
Või lihtsalt raju puhtaks peseb trepi
Jääb alles krobeline kiilasjää
Ja trepijalamil, kes sellega ei lepi
Võib purustada oma ilmavalus pää
Jõuluöö evangeelium
Näe, helbeid langeb tasa Lossi kohal
On kõigil langejatel ikka oma lugu
Ma olen lubanud, et olen ikka kohal
Mind hoiab jahtumast mu oma elu lugu
Kõik linnud läinud on, vaid mõned inglid õhus
Veel tiirutavad küttes ennast üles
Ka täna öösel kuskil Kopli põhus
Võib kuulda nuttu tüdruklapse süles
Ent korraga lööb valgeks ukseorv
Üks räsit hulgus tuigub tuppa viimse jõuga
Tal kaasas on paar õuna, piim ja korv
Ja veri nõrgub alla mööda lõuga
Ta jõuab õnnistada enne veel kui langeb
Näe nutu jätab lapsukene süles
Ja kuigi keel on kuradima kange
Ma võtan pimeduses jõululaulu üles.
Keel saadab üle Nevski hingepalveid
Keel saadab üle Nevski hingepalveid
Kell jahtuvasse õhku kuivalt köhatab
Ma jätkan oma hommikusi valveid
Üks purjus naine leiva eest end pakub, röhatab
Ma annan talle, leiba, mitte raha
Mind sõimates ta tuigub alla mäest
Sülg nõrgub põsesarnalt maha
Mind jumal hoiab püsti kurakäest
Kaks inglit lapse juures otse sünnihetkel
Üks kükib kandadel, tal suus on sigarett
Me oleme kõik üürikesel retkel
Näe, teine õhetab, siis pakub eluvett
Nii juba sajandeid on hoidnud hinges
Ta oma armsaid, mind ja vikerkaart
Ses languse ja tõusu topeltpinges
Ma kohtasingi Mati Sinisaart
Patuse laul
Mina palun taevast
Ja taevas
Kuuleb mind
Küll on raske kanda
Elamise hind
Minu sisse hääbub
Nimetuna ind
Möödaminnes pääd mul
Riivab valge lind
Kuni püsib taevas
Seni püsib maa
Veskikivi kaelas
Vee peal püsin ma
Valge linnu vastu
Kulmud tugeda
Tema silmist ennast
Välja lugeda
Tõde endas tunda
Verivalge lind
Pühin laugelt lund ma
Sulab lahti rind
Mina usun taevast
Ja taevas
usub mind
Küll on kaunis kanda
Elamise hind
Elulõigud
I
Tõde on vanem kui vale
Surm sündis su enese seest
Tule oh lähemale
Hoia mind enese eest
Tõde on kõigele algus
Vale on vääritus
Uuestisünni valgus
Murtuses määritus
SEE ON SEE USK SEE ON TÕDE
SINU ENESE SEES
LIHA VÕIB OLLA NÕDER
VAIM PÜSIB LEEKIDE SEES
Kaksikud – vend ja õde
Jumala jalgade ees
II
Mängivad vend ja õde
Lapsed su jalgade ees
Sinu usk ja su tõde
Sinu ja nende sees
III
Enam ei ihalda sära
Enam ei ihalda võimu
See viib mu elust ära
Ellu kes ellu kes tõi mu
Kõik mis on minus on Tema
Saabki Tas elama
Miks jään veel kõhelema
Pisarais helama
Kandades kinni on maa
Iial me olla ei jõua
Iial me ära ei saa
Kanarbik sääremarjus
Kruus karjub küüne all
Ühtaegu päikses ja varjus
Häälel nii kähedal
Laulan ma avarusest
Hoovavast heledast jõest
Hardusest avatusest
Osasaamisest tõest
Kanarbik sääremarjus
Kruus kiljub keele all
Tiivad murtuina marjus
Taevas ON lähedal
Eesti tõde
Mõnikord näed vaikust
Mõnikord näed lindu
Olematut
Vete kohal
Näed
Ütlemata ülev
See mis vete kohal
Ütlemata ülev
Kõik on
Mida näed
Mõnikord näed usku
Mõnikord näed lootust
Juhuslikus imes
Vitsaraos või lilles
Mõnikord näed hoopis
Keelatut
Kõige uskumatum
Kõige lõhkumatum
Kui näed selles imes
Pisaratepilves
Rõõmurõkkes lilles
Kõiksust
Seisad oma pilvel
Seisad oma maal
Imetleval ilmel
Kõik su
Tasakaal
Saadikud
Need kes tõid mõned sõnad
Vaikisid kõikidest teistest
Valust tulest ja värvidest
Udust ja inimestest
Uue maailma väravad
Vanemad kõikidest teistest
Vanemad vaikusest varjust
Udust ja inimestest
Sõnadetagusest maailmast
Mõte
Õitest ja marjust
Lubatäht liblikaellu
Tiibade tolmu kaudu
Hetke ja vikerkaare
Äratundmise kaudu
Need kes tõid mõned sõnad
Vaikisid kõikidest teistest
Maailma jätsid maha
Oma sinised tiivad
Tõusmiseks tähtede taha
Need kes tõid mõned sõnad
Nemad nemad just viivad
Lunastatud on võlad
Lunastatud on liivad
Mu jumal
MINU JUMAL
On taevas ja maas
Peast ja südamest
Ei pea ma teadma
Rebituses on elu
Kummaline puu
Kuhu mind langetab kes
Saab mu võra ja luud
Seni ma õitsen
MU JUMAL
Pelgulinn
Kirsid õitsevad linnas harva
Tolm suits ja heitgaasid
Lühendavad eluiga
Nagu õitsemistki
Õied põgenevad Pelgulinna
Puistavad heleda lumena lunastust
Naeravad Sõle ja Sitsi üle
Hetk veel on meil laulda
Ülestõusmist ja
Igavest elu
Kirsiõite habisev õrnus
Helisev hääl
Tõlgendamatult tuttav
Kõikjaltkostev kiitus
Igaviku heiastused
Puudes rohus ja pilvedes
Kordumatu ja tabamatu
Imetabasus
Kirsid õitsevad linnas harva
Rohelistele joontele mälus
I
Sündisin valge ja haprana
Klaas või suits
Suitsuklaas
Hajumine või purunemine
Tulevikuennustus
Kaotsiminek paratamatu
Vinena mu palgel
Halvasti uskusid
Jalge all sinetab jää
II
Maise elu hõõgumine
Meelelisus mesimürki
Valgus näkku
Mustjasruske
Kirsikarva
Joove
Kluksus kurgus
Verivahus
Meelelisusmeeletusis
Nägin normi
Ainult astendatud elu
Pakkus pinget
Kummarda tormi
Ammenda hetk
Võimenda valu ja viha
Võta kõik võta kõik võta
III
Mustakstõmbununa
Kõõluseline ja karm
Tühjakspõlenuna
Klaasmäele ronin
Küünte alt pudeneb elu
Paater
Naer hajub ja samuti lein
Kaksikute peitus
Hinges hoian ta kaja
Kui ma ei toeta teid
Vajub kokku mu maja
Liivast ja varjudest heitus
Minu nõrkus nõuab
Et mulle tuginetaks
Nõrk hing otsib põhjendust olemisele ja usule
Tugev on ja usub
Et mu kõrbenud õlad
Longu ei vajuks
Laduge neile koorem
Inimhingede valu
Ja vastutust
Naer hajub ja kohustab lein
Ohustatut hoidma
Mida vähem on lootust
Seda suurem on ootus
Olen punane vein Pelgulinna kiriku altaril
Kus on su suu
Uputa lein
Võbelusi
Päev võbeleb, õhk virvendab
Ma räägin, mis teil meelest
On läinud, ent mis kirvendab
Kui veremaitse keelest
Ja nõrgub üle huuli
Ja valgub üle rinna
Ka kartes hõbekuuli
Mul pole õigust minna
End peita mälu eest
End peita valu eest
End peita eestlasena
End peita enda eest
TramM kiliseb, tramm kõliseb
Ta rööpais sundmarsruut
Me valud - need on põlised
Me aeg on piits ja nuut
Päev võbeleb, õhk virvendab
Ma räägin, mis teil meelest
On läinud, ent mis kirvendab
Ma räägin EESTI keelest!
(1982)
*
Mitte keegi meist ei tule homsesse sama inimesena
Kas homset üldse ongi
Kui ma ei saa selles osaleda
Anna mulle võimalus
Võta minu nägu kuni ma lähen edasi
Suure Nädala valguses
Juba löödigi Sind risti kuni kõndisin
Psalme ümisedes Pelgulinna poe taga
Otsekui poleks ma seda teadnud
Otsekui poleks Sina seda teadnud
Kui sa mu näo võtsid
Ja lasid mul minna
Murduva valguse ulguva kiirena sisenen
Sinu kingitud homsesse päeva
Ainult selleks et põleda seintele
Suure Nädala krigisev aken
Milles keegi teine sai inimeseks
Ära lase mul enam peituda psalmidesse
Anna mulle tagasi Sinu nägu
Mitte keegi meist ei tule homsesse sama inimesena
Anna mulle Su homme juba täna
Ma tänan
*
Sellel päeval ma tõusin koos Sinuga. Panime koos riidesse ja läksime välja. Ma olin mähkunud palvetesse ja kandsin baretti. Sina olid hoopis kerglane oma helesinises pluusis. Mitte väga kaua aega tagasi oli olnud veel öökülma. Ometigi oli väga valge. Harku järv loksus, nagu oleks tal tuhud ja varajane kajakas kiljus kiledalt. Sain aru, et kevad on käes, pöördusin Su poole, et seda ütelda ja ennäe: juba olidki Sa tõusnud järve kohale, õhus kõndides naersid Sa heledalt. Sain aru, et Sina teadsid olulist juba ammu. Mitte iialgi varem ei olnud ma näinud Sinus Jumalaema. Aga täna tõusin ma koos Sinuga. Anna mulle andeks.
*
5.VIP blokk e perekonnalaulud
Feale
Ma äratan sind suudlusega
Ent sa ei magagi ju, ega?
Vaid vaikselt lepid hellustega,
Mis heitlevad su kurbusega.
Me ümber rohetavad puud,
Koit riivab meeli, puna suul.
Veel hetk, ja olengi vaid tuul,
Mis puistab õisi õunapuul.
Kuid üht ei iial vii mu tuul:
See on see naer, see nutt su suul.
See on su imeline sarm.
Mu arm, mu arm!
Mu arm,
mu arm.
Isa sünnipäev
Jälle aastakene möödus
Vanus loomulikult kaasnes
Eelmisest sai läbi löödud
Nüüd ta aga jälle naases.
Uuel kujul
Vana vanus
Võtab kuju
On ka valus?
Ära karda, kõigil juhtub
Mõtle, et said edasi
Mõnel teisel aga luhtub,
Elu lõpeb sedasi.
Vana kala, eluvetes
Olema sa juba peaksid.
Seda mõtlen teises mõttes,
Lihtsalt, et sa teaksid…
Iseseisvuspäeva aktus
Mult paluti üks etteaste päevaks,
mil teie ees seisma ma pean
Läks siis nii, et võtsin vaevaks,
kirja panna need read.
Salmi järel tulema peaks salm,
Meeleolu teil looma ma peaks.
Tulgu siis luuletus, kõne või valm
Loodan et ei pea te seda veaks
Kõrvale kaldusin määratud rajast,
Las käib seal mu vari ja veli.
Juhtus siis nii, et hinges mul kajas,
Üks kentsakas hääl, iseäralik helin.
Ma Sinu eest võiksin surra,
Kuid iga teisegi eest.
Seega poleks mingi au ju.
Olla minule kodumaa eest.
Su emaliku vetevoolu
Kantuna ma vajun
Kuniks puutub jahtund koolnu
Eesti pinnast raju.
Ära nuta minu eest!
Soovin, loodan, palun!
Oma süü, et läksin teest
Kus end varjas valu.
Kui mind enam ei ole
Jäägu ma kadunuks
Las jääda Sulle mu kirjad.
Sa kaunim kõikidest!
Armas tütar
Armas tütar
Kallis, hea,
Peagi kasvad
üle pea.
Hooli ema silmaveest.
Isa järgi vali meest.
Kiiret pole – ise tead,
Järgima pead ainult head.
Seniks vannun kindlalt sulle,
Et sa armas oled mulle.
Minek
Mitte keegi ei küsi mu järgi kui kaon
Nii kaua on telefon kuum
Siis läheb rohelistesse lehtedesse nagu kevadine kask
Ja pillab peost iga viimase kui juhtme
Ja mina võin merele minna
Enne kui süütate mu laeva
Õngitsen pisut
Võtan laheda lonksu
Ja vaatan kes konksu otsa jääb
See on mu oma parem käsi
Jahedam kui tavaliselt
Aga elu on olnudki ebatavaline
Otsustan
Ja palun tuld
Mida korraga ei jõua enam ära oodata
Midagi veel ebatavalisemat on ees
Hommik
Ja mees leegitsevas paadis
Mitte keegi ei küsi mu järgi
Vaid see kelle oma ma olen
Paneb kärgi kokku ja muheleb
Ära ole nii traagiline
Tõmba õnged välja ning puhka
Täna kalastan mina
Ja sul ei ole vaja enam midagi teha
Alguses on veidi harjumatu
Aga siis hakkab parem
Ja siis juba päris hea
Fea
tuleb ja toob sulle maasikaid
Laastukorvi sees
Maga mõned aastad siis näed
Süttib suvine lõke
Juba põlevad mõlemad käed
On ütlemata suur valgus
Mäletad küll
29.04.2006.
*
Avatud laotuses Jumala silmad
ühe nimi on Hirm ja teise nimi Arm
Kumma silma all on minu elu
ja maailm
Midagi sõltugu sinustki
vastab Jumal ja naeratab
Päikesetõusus variseb Paabeli torn
*
Mu unelmate õilistatud hulk:
käed libisemas üle marmorpalge.
Nõlv tumeroheline, lillelaigud sees,
veesilmil värelus ja puie sügav vari.
Mu öine aed.
Nii üsna näo ligi
üks langev udusulg:
mäelt laskuv valge laps
õhkkerges kleidis.
Täht kauge - külm ja üksildane vaim.
Ja valgus
läbi teemanti, mis valgub
kui klaasi vein.
Mu öises aias algab tänupalvus.
Kui tõstad ajast välja oma pea
Kui tõstad ajast välja oma pea
Kui ujuv saurus veest
Sa tea
Kui suudad näha seda
Mis siis avaneb
Võib-olla hukkumata jääb maailm
Jah – ma ei tea
Sest pole minu koostat kava see
Mis avaneb
Kui taevas veest tõusvas vihus
Alasti
Meest mitte tundev tulevik
Üks kõikenägev silm
Ja tähed kahes kumerdatud pihus
…
Ent ometi sa oled võitnud juba
Su silmapiir on imeliselt lai
Galaktika on sinu elutuba
Kus on su keha
Kus on sarv
Ei ole oluline
Oled õige arv
Seaduse nimi
Lõpu kisendav algus
Otsimas seaduse nime
Ennast ohverdav valgus
Sosistab: oled ime
Kastehein tuleleegis
Voogamas üle maa
Toompea lossis ja seegis
Ühtmoodi eneseks saa
see on su võlg ja su kohus
see on su imede maa
kui on taevariik ohus
leekiva kutse siis saad
tõsta lainetest valgus
tõde tarmuga vööta
ühtegi päeva ei oleks
sinuta minuta ööta
Pöörlevas maailmaruumis
Otsid sa oma nime
Ennast ohverdav valgus
Sosistab: Oled ime
Sina oled see rist
Kolgata koidikukumas
Igavik aegade üle
Rattale tõmmatud Jumal
Paljasjalgne Jumal
Olen vist karjasekepp mida mäletad lehtepuhkenuna
Mullast loodud ja elavaks puhutud inimene
õhtuvalguses piitsajälg näol keeletu kisendus
Helendav paljasjalgne meeletult lähedal tulele
Meelekauge ja hingelähedane ehtekuma puhkab
Rattaletõmmatud jumala naer silmis vist olen
Ülendatud vaskmadu Tuleb meelde loomiseelne
Palve
See peaks nüüd olema lõpetatud
Sa lamad hauas ja mina tõusin üles
Ma vean sõrmega su suud mööda
Tuld ei pursku ja mina elan ikka ja jälle
Ja väidetavalt loodetavalt igavesti
Minu kulmud on sama mustad kui sinul
Aga ma ei ole nii kahvatu
Veel kaks sekundit ja ma lähen hulluks
Ja kivi veeretatakse jälle ette
Kes olen mina et lunastada maailma
Ärka ometi üles
Mitte midagi ei ole lõpetatud
Kuni mina elan
Igavesti
Ülestõusmine
Ajaks, mil te koju jõudnud
Palju aega merre sõudnud
Issand ammu üles tõusnud
See on meie suurim rõõm
Elluärkamise sõõm
Nagu ajus tulelõõm
Mis meist eluveini rüüpab
Valge kullaga meid rüütab
Põletab ja lõpuks süütab
Kuni ise tajud ilma
Jumal paistab sulle silma
Valgustades siseilma
Leiad sealt sa iseennast
Tunned rõõmu õest vennast
Ja siis ohverdades ennast
Võidad ootamata võitu
Sada sirget surmasõitu
Sest sa oled armus võitu
Ülestõusmine on ime
Ime, see on võimaline
Usu, armas inemine
Mina usun juba kaua
See on see, miks sulle laulan
Võitsin isikliku haua
Nüüd ma kängin jalad lahti
Võtan väikseid varbaid vahti
Ei saa enam silmi lahti
Siin on arm ja siin on ime
Siin on kõik, mis ootasime
Siin on, sinder, inemine
Tule mine tule mine
Tema teine tulemine
…………………………………
……………………………….
Issand on tõesti ülesse tõusnud!!!
Olgu tervitatud, kes tuleb Issanda nimel
7. Helsinki raamatukaupluses laeva oodates
Üks
Läksin põllule
Pea kaenlas
Kui tühi kartulikorv
Sina seisid
Sinises kleidis
Kui taevas kummuli üle põllu
Kartul jäi võtmata
Mõtted langesid mulda kui mehed
Saja-aastases sõjas
Ma ei mäleta midagi
Korvis on suured augud
Käed taeva poole
Kaenlaalused tühjad
Itaalia
Selleks et võrrelda
Itaaliat saapaga
Ei pea olema kingsepp
Selleks et võrrelda
Peab olema näinud
Paljasta jalg
Kordumatu
Võiksin sündida mitu korda
Et kõik saaks kord korda
Aga korda ei ole
Kordajaid küll
Mina ennast ei korda
Võiksin sündida ….. ei võiks
Sörkka
Sama üksi kui enne sündi
Veel enne seda kui hapnik plahvatas
Veri pühiti näolt
Helsinki kirjakauppa ja Sörkka
Ühe maailma kaks nägu
Su südames
Kes tunneb sind ära
Lugevas vangis puusadeni poris
Volbriöö tudengis
Sama üksi kui enne sündi
Ja pärast ja pärast ja pärast
Mispärast?
Lihasööja lill
… Tüdruku tühi vaas
Läbipaistvas üksinduses kleidis
Hommik
Varjatult tuleb
Vars – õieli lill
Killud on maas
Loomiseelne
Loomiseelses üksinduses
Öö
Jumal teab kus
Sünnid uuesti
See on mu töö
Sild
1.
MINA OLEN SILD
Sa võid minna kahes suunas
Sest minu algused on erinevatel kallastel
Ära unusta, et minu all on kuristik.
Kui mina murdun
hukkume mõlemad.
Olen heitnud su jalgade ette.
Kas astud mu roietele
või mitte
kas lunastad või murrad
või murdud
on sinu otsustada
Ma ei sunni sind millekski.
oled vaba.
Aga nii nagu mu jalad on surmas
nõnda on mu silmad ja suu igaveses elus.
Jõuad sa nendeni mu südame kaudu
enne kui söestuvad kaared
armastuses su vastu
2.
Kui sa otsustad tagasi tulla ellu
tuled sa uuena kandes haaavu vanast.
Sa pead need välja kannatama.
Mul on kõik, mida vajad oma teel.
Võid saada
karjasekepi
seljakoti
ja kompassi
võid saada
kristlase sõjavarustuse
ja igapäevase leiva.
Kõige tähtsam on aga
et sul oleks eesmärk.
Ja et sa ei reeda seda.
3.
Ma ei tee sinuga midagi.
Ma ei tee midagi su eest.
Isegi ei kõnni.
Sest ma olen üksnes sild.
Sild, millel kohtud Jumala ja iseenesega.
Ületad lõhestumise kuristiku, ülendud eneseks ja lähed.
**
Elus veel
Nii mõnda niiti pidi
Püsin tänus
Ees on see mis pidi
Tänus küsin
Veel ja veel ja veel
Neid suuri küsimusi
Nuukseid
Mis hoiavad mind juukseid-
Ja soonipidi
Õigel teel
Siit ära
Ära küsi
Elus veel
Koit Miilitsale
Kui oleks tõsi, et ma pole
Ka karvavõrdki muutunud,
Kas arvad tõesti, et ei oleks
Sind sõrmegagi puutnud
Kui oleks see
Ma kelleks väidad mind
Ei oleks ammu selles saalis sind
Ma täna pakun leppimiseks kätt
Sa pole enam võmm,
Ma pole pätt.
XXX