Hea lugeja
Avaldatud: 22. jaanuar, 2007Astun tänase mõttekirjaga nende üle 53 miljoni inimese seltsi üle kogu ilma, kes end ja omi(?) mõtteid ajaveebi ehk blogi kaudu avalikult eksponeerivad. Miks ma seda teen? Ju on seejuures oma annus edevust ja moeasja, ent kindlasti mitte ainult. Tavameedia staazhika kirjutajana arvan, et mul on ka virtuaalses keskkonnas midagi öelda ja mis veelgi olulisem, saada öeldule reaalajas tagasisidet. Loodan, et suudan leida aega ka sisulise dialoogi pidamiseks nendega, kellega koos võiksid sündida uued ideed ja üllatavad vaatenurgad. Võib-olla kasvab mõnestki ühisest mõttest ka ühine tegu Eesti hüvanguks.
Tähtsusetu pole ka erakondlike mõttekaaslaste otsus ühiselt ja valimiste kontekstis selle suhtlusvormiga alustada. Olen meie ühise tööjaotuse kohaselt võtnud peateemaks kodanikuühiskonna edendamise, mis peaks seisma vastu klikivõimu ja korporatiivse ühiskonna kujunemise ohtudele. Sellele lisandub muidugi teadmisteühiskond ja kindlasti kõik ajakajaline. Elame-näeme.
Sissekandele “Hea lugeja” on 6 vastust
Sinu vastus
Search
Teemad
- Aus riik (1)
- Päevatoimetused (2)
- Valimissüsteem (3)
Mul on häbi, et valisid enesele mäest allalibisemise tee poliitikas
Lembitule aitäh ausa arvamuse eest. Milles aga on mäest allalibisemise tee, pole mulle arusaadav. Või on poliitika ülikooliga võrreldes üldse üks allatee? Sellega ei saa ma küll nõus olla.
Veebruarikuus on siin blogis valitsenud peaaegu absoluutne vaikus. Eriti võrreldes teiste avalehel viidatud kaasblogistide-parteikaaslastega. Miks? Muud tegemist palju? Teemad otsas? Dialoog ei haaku? Loodaks siiski, et hea algatus ei jää vaid ühekordseks valimiskampaania episooodiks.
Thanks for information.
many interesting things
Celpjefscylc
Lugesin hiljuti uudistest Teie kavatsusest kaasata meie rahvas riigikaitsesse. See kavatsus on igati väärt ettevõtmine, loodan, et see kavatsus ainult kavatsuseks ei jää, vaid ka praktilist tegevust näeb.
Hiljuti küsisin ka ühe võõrsil teeniva kaitseväelase käest, miks meie valitsus ei kaasa rahvast riigikaitsesse, sest see oleks ühele väikeriigile võimas jõud.
Ma ei mõtle rahvast sõjardite tegemist, kuid riigikaitse baasteadmiste õpetamine rahvale nii teoreetiliste kui praktiliste ettevõtmiste tulemusena.
Olen aeg-ajalt ikka mõtelnud, et kui meie rahvas peaks olema homme olukorras, kus meie vabadust tahetakse röövida, siis mida ma teen. Kuhu peavad minema/kogunema need, kes elavad Põlvamaal, need kes Tartumaal, Pärnumaal, Saaremaal jne. jne.
Minu küsimus on - mida pean tegema? Tean, et Eesti Vabariigi kodanikuna olen kohustatud vabadust kaitsma, kuid kuidas? Need ja mitmed muud küsimused Eesti rahva ja riigi suhtes on aeg-ajalt mu mõtetes.
Sõjavägi/kaitsevägi võib olla võidetav, kuid mitte rahvas/rahvavägi, kes teab ja tunneb oma kohustusi ning armastab oma maad ja rahvast.
Lühidalt, rahva kaasamisest riigikaitsesse - teeme ära!
Härra Jaak Aaviksoo, IRL
Eesti suuremaid probleeme on pürokraatia.
Tahad operatiivselt inimesega kohtuda- reeglina ei saa.
Kantseiitlik ringkaitse peatab iga ürituse.
Saadad kirja- saad vastuse sõltumata sisust kuu aja möödudes.
Saadad e-kirja ei saa üldse vastust.
Kui te mõtlesite seda mida laupäeval sai teiepoolt mahahõgatud
tõsiselt siin peab midagi oluliselt, väga oluliselt muutuma.
Juhtoinad harjuvad saama infot mingi sissetallatud kanali kaudu.
Kanal aga reageegib mingile kindlale paranoiade hulgale.
Kui kellegil õnnestub nende kanalite voogusid kontrollida
on kuri karjas. Olukorrast riigis luuakse juhtoinastele pilt
mis nagu oleks õige aga tegelikult ja põhiliselt ei ole.
Eelmine USA president omal maal teadis seda ja lõi
Washingtoni delta kõrvale midagi värskemat.
Eestil võiks siin olla midagi eeskujuks võtta.
Eesti on valmistanud mulle selles mõttes pettumuse
vähemalt viimased viis aastat, aja mis ma olen siin viibinud.
Seeläbi on tehtud mitmeid vigu mida oleks saanud vältida.
Lugupidamisega
Ain Pajumäe, IRL