Eesti suuremaid probleeme on pürokraatia.
Tahad operatiivselt inimesega kohtuda- reeglina ei saa.
Kantseiitlik ringkaitse peatab iga ürituse.
Saadad kirja- saad vastuse sõltumata sisust kuu aja möödudes.
Saadad e-kirja ei saa üldse vastust.
Kui te mõtlesite seda mida laupäeval sai teiepoolt mahahõgatud
tõsiselt siin peab midagi oluliselt, väga oluliselt muutuma.
Juhtoinad harjuvad saama infot mingi sissetallatud kanali kaudu.
Kanal aga reageegib mingile kindlale paranoiade hulgale.
Kui kellegil õnnestub nende kanalite voogusid kontrollida
on kuri karjas. Olukorrast riigis luuakse juhtoinastele pilt
mis nagu oleks õige aga tegelikult ja põhiliselt ei ole.
Eelmine USA president omal maal teadis seda ja lõi
Washingtoni delta kõrvale midagi värskemat.
Eestil võiks siin olla midagi eeskujuks võtta.
Eesti on valmistanud mulle selles mõttes pettumuse
vähemalt viimased viis aastat, aja mis ma olen siin viibinud.
Seeläbi on tehtud mitmeid vigu mida oleks saanud vältida.

Lugupidamisega

Ain Pajumäe, IRL

Hiljuti küsisin ka ühe võõrsil teeniva kaitseväelase käest, miks meie valitsus ei kaasa rahvast riigikaitsesse, sest see oleks ühele väikeriigile võimas jõud.

Ma ei mõtle rahvast sõjardite tegemist, kuid riigikaitse baasteadmiste õpetamine rahvale nii teoreetiliste kui praktiliste ettevõtmiste tulemusena.

Olen aeg-ajalt ikka mõtelnud, et kui meie rahvas peaks olema homme olukorras, kus meie vabadust tahetakse röövida, siis mida ma teen. Kuhu peavad minema/kogunema need, kes elavad Põlvamaal, need kes Tartumaal, Pärnumaal, Saaremaal jne. jne.

Minu küsimus on - mida pean tegema? Tean, et Eesti Vabariigi kodanikuna olen kohustatud vabadust kaitsma, kuid kuidas? Need ja mitmed muud küsimused Eesti rahva ja riigi suhtes on aeg-ajalt mu mõtetes.

Sõjavägi/kaitsevägi võib olla võidetav, kuid mitte rahvas/rahvavägi, kes teab ja tunneb oma kohustusi ning armastab oma maad ja rahvast.

Lühidalt, rahva kaasamisest riigikaitsesse - teeme ära!