Jaak Aaviksoo

Mind ajendab täna kirjutama üks üleskutse, mille esitasid enda arvates küll rahvuslikud, kuid sisult ilmsel äraandlikud tegelased. Selle sisuks oli soovitus kõigile mitte minna valima, suisa allkirjade kogumise kampaania seostati sellega.

Üheltpoolt on seda teemat lahates oht olla ise marginaalide hääletoru, sest eks võimalikult suur vastukaja on see, mida nad ootavadki. Teisalt ei saa eitada, et osaliselt on probleem, et paljud inimesed ei soovigi valima minna tõepoolest olemas. Eestis on üleriigiliste valmiste osalus olnud viimastel kordadel ühtlaselt 58%. Aga tuletan meelde, et Euroopa Parlamendi valimistel käisid valmiskastide juures vaid veerandi jagu hääleõiguslikke inimesi. Ei ole just palju rahva jaoks, kes oli veel 15 aastat tagasi pea täielikult kantud poliitika huvist ja soovist kaasa rääkida.

Ehk milles on probleem? Miks ei lähe küsimus sellest, kes Eesti riiki juhivad inimestele korda? Arvan, et see on erinevate protsesside koosmõju, kuid peamine probleem on tunne, et “minust ei sõltu midagi!” Ja see tunne on selline, mida ei murra ka valimisdebattide lõpus alati kohustuslikult kõlav üleskutse: “tulge kindlasti valima!” Aga ikkagi, miks on meil selline tunne nii sügaval?

Mulle tundub, et suur osa selles probleemis on eestlastele omane individuaalsus ja persoonidele orienteeritus. Eestlased ei ole kunagi kogunenud tuhandete kaupa kokku, et lasta end hullutada ilukõnelejate poolt. Me ei usu, et organisatsioon nagu partei on midagi väärt persoonideta, kes teda esindavad. Ja siit tulebki minu jaoks üks lahendus selle kaugenemise lahendamiseks – peame oluliselt vähem mõtlema sellele, kuidas turundada oma parteide kuvandit, kuidas võõbata bussid roheliseks, sest see on ühe partei tunnusvärv, või panna oma märk igale jopele.

Iga parlamenti pürgija peab leidma hoopis endas energiat ja valmisolekut minna oma piirkonda ja leida kontakt seal elavate inimestega. Peab suhtlema, andma poliitikale mitte klantsitud plakatinäo, vaid oma, olgu vaolise või punnidega palistatud näo. Mis arvate teie, kas nö tuttav poliitik teie tänaval inimestega suhtlemas oleks lahendus ignoreerijate partei liikmete vähendamiseks?