Erakondade rahastamisest
Avaldatud: 31. jaanuar, 2007Paari päeva eest sain oma valimisüsteemijutule Indrek ‘BC’ kommentaari erakondade rahastamist puudutavalt. Kokkuvõtvalt - riigieelarve eraldis + liikmemaksud ja kõik muu kriminaalkorras karistatavaks. Iseenesest sümpaatne idee ja ka TOM-portaalis toetajaid hulgim. Lähemal vaatlemisel läheb aga asi segaseks ja lõpuks polegi selge, kas niisugune lihtne lahendus midagi ka tegelikkuses paremaks teeb.
Selgus erakondade rahastamises on oluline kahel peamisel põhjusel - tagamaks (suuremat?) õiglust erinevate erakondade (loe: nende hääleõiguslikest kodanikest toetajate) vahel ja teiseks vältimaks poliitilist korruptsiooni. Vähetähtis pole ka raha raiskamise piiramine mõttetutes kampaaniates. Seadusega tulu-piirangute kehtestamine vaevalt aitab kaasa õigluse suurendamisele, pigem oleme näinud seadusandja kiusatust kaitsta olemasolevaid erakondi uustulnukate vastu ja ka toodud ettepanek on selles suunas. Kulutuste piiramiseks on kulutuste lae piiramine ilmselt lihtsam ja mõistlikum kui tulude allikate range piiritlemine.
Seega jääb rahastamisallikate range piiritlemine teenima eelkõige võimaliku korruptsiooni vältimise eesmärki. Kahjuks sunnib meie õiguskultuuri tegelikkuse tundmine mind olema väga skeptiline selle piirangu tulemuslikkuse suhtes. Milline ammendamatu areen igasugu JOKK’ideks avaneb, on lihtne ette kujutada. Poliitilised sihtasutused, mittetulundusühingud ja tantsuklubid, kavalad kohukesed jms on meile nii tuttavad, et avalik arvamus ei arvagi enam suurt midagi kõigist sellistest kuritarvitustest. Või õigemini, ollakse veendunud, et kogu meie poliitiline eliit (või ladvik?) ongi üdini korrumpeerunud ja samasse punti kuuluvad õigusametnikud ei suuda-soovi-saa midagi ära teha.
Meie tegelikuks probleemiks on poliitilise ja õiguskultuuri haprus ja formalismist-positivismist läbiimbumine, mida kahjuks (või ka õnneks!?) ei saa parandada mitte seaduste karmistamise, vaid (üld)kultuurilise tegevuse ja avaliku debatiga. Mis on õige ja mis on vale? Mida tohib ja mida mitte? Jne jne. Selleks aga vajame eelkõige informatsiooni ja avalikkustamist ning järjekindlat tahet probleemiga tegeleda. Olen täiesti nõus eurovolinik Kallasega, et parim rohi korruptsiooni vastu on avalikustamine. Seega pean esmaoluliseks erakondade rahaasjade võimalikult avatud käsitlemist ja selleks, et see võimalik oleks, peaks seadus sellist avalikustamist ka enam kui seni nõudma. Ja meie kohtusüsteem peaks näitama suutlikkust igasorti ilmseid lollitamisi (a la töötu Juhan annetas miljoni või austet poliitik tõi iga päev 999 krooni sularaha erakonna kontorisse) käsitleda sellisena nagu see tegelikult on - ilmselt ebaõigete andmete esitamisena koos kõige sellest tuleneva, sealhulgas kriminaalkorras karistamisega.
Kõige olulisem sellise arengu kindlustaja on meie kõigi ühine ja nõudlik usk sellesse, et see on võimalik. Minul on usk säilinud.
Sissekandele “Erakondade rahastamisest” on 31 vastust
- 1 Trackback on 21st, 2007 at 19:21
- 2 Trackback on 13th, 2007 at 20:59
- 3 Trackback on 6th, 2007 at 15:47
- 4 Trackback on 6th, 2007 at 15:57
- 5 Trackback on 10th, 2007 at 15:26
- 6 Trackback on 12th, 2007 at 16:12
- 7 Trackback on 19th, 2007 at 05:58
- 8 Trackback on 23rd, 2007 at 20:48
- 9 Trackback on 8th, 2008 at 10:53
- 10 Trackback on 18th, 2008 at 20:12
- 11 Trackback on 20th, 2008 at 10:07
- 12 Trackback on 23rd, 2008 at 13:59
- 13 Trackback on 24th, 2008 at 18:37
- 14 Trackback on 2nd, 2008 at 09:59
- 15 Trackback on 2nd, 2008 at 10:03
- 16 Trackback on 2nd, 2008 at 10:27
- 17 Trackback on 7th, 2008 at 00:28
- 18 Trackback on 7th, 2008 at 05:00
- 19 Trackback on 8th, 2008 at 20:18
- 20 Trackback on 8th, 2008 at 20:34
- 21 Trackback on 8th, 2008 at 23:03
- 22 Trackback on 4th, 2008 at 01:10
- 23 Trackback on 30th, 2008 at 18:11
Sinu vastus
Search
Teemad
- Aus riik (1)
- Päevatoimetused (2)
- Valimissüsteem (3)
Ma arvan, et Tartu Ülikooli rahaasjad võiks ka avalikud olla. Ehk siis keegi näiteks selgitab miks ülikooli rahadega õigusteaduskonna jõmmi Jaguar XK8′t tuunitakse. Ja ehk siis ei teki tulevikus ka niivõrd suurt hirmu ja paanikat, kui mõni asjasse pühendamata inimene rektoriks pürgib ;)
Olen laias laastus Teiega nõus. Tuluallikaid ei ole võimalik piirata. Ikka leitakse võimalusi kuidas reeglitest kõrvale hiilida ja juriidiliselt on jällegi kõik korrektne.
Teisalt on sama probleem ka kulutuste piiramisega. Ka seal tekivad võimalused ülempiirist mööda hiilimiseks. Näiteks “ostetakse reklaami u 10 korda madalama hinnaga”, mistõttu saadakse seda 10 korda rohkem. Kulutuste ülempiiri suhtes oleks kõik justkui taas juriidiliselt korrektne. Tegelikult on ikka nagu varem.
Pakun välja võimaluse, mille järgi võiks anda kampaania ajal kõikidele erakondadele võrdselt eetriaega/lehepinda/kleepimispinda, mille eest tasuks osaliselt riik ja osaliselt erakonnad. Mingi osa eetriajast/lehepinnast on kõigile võrdne ja tasutud riigieelarvest, ülejäänu tuleb erakondade eelarvest ja makstakse valimiskomisjoni kaudu. Valimiskomisjon aktsepteerib ainult põhjendatud ja dokumenteeritud tulusid või siis käiks erakondadele annetuse tegemine otse Valimiskomisjoni vastava erakonnaga seotud arveldusarvetele.
Mõistan, et sellisele süsteemile heidetaks ette võrdlemisi keerukat administreerimist kuivõrd reklaamimahud, ajad ja asukohad peab kõik võimalikult võrdselt jaotama.
Samas on ka praegu see nö jaotamisekompetents meediamüügiga tegelevates firmades olemas. Kõik muud küsimused on ka lahendatavad.
Selline süsteem teeks keerulisemaks “juriidiliselt korrektsete” rahastamis- ja kulutamisskeemide genereerimise ja suurendaks erakondade võimalusi konkureerida ideede baasil.
Loomulikult on siin veel palju asjaolusid, mille peaks läbi mõtlema, aga esmapilgul tundub, et liigume ühes suunas.
Veikole vastuseks
Reklaami mahuline piirang on ilmselt mõistlikum kui rahaline või tulude piirang, ehkki ka siin on kontrolliga tõsiseid probleeme (lendlehtede ja voldikute trükiarvud jms). Tõsisem teema on mahtude õiglase määramise printsiip. Ju ei ole mõistlik, et igal erakonnal võrdselt, sest nad on tegelikkusses vägagi erineva suuruse ja olulisusega. Kõigele vaatamata arvan, et peaksime just seda teed pidi edasi minema.
Kuidas see olulisuse järgi reklaamimahtude määramine välja näeb? Võimul olev partei saab 60 minutit telereklaami, mille riik kinni maksab, ja mingi riigikogus kahe kohaga partei saab 60 sekundit telereklaami, mille peab poolenisti oma taskust plekkima?
Eee…? Ühesõnaga Jaak Aaviksoo propageerib oma blogil reklaamikorda, mis näeb ette võimul mitteolevate parteide osalise tsensuuri võrreldes võimul olevate parteidega? Noh, nii olulisuse järgi, või nii?
Ma tean küll, et Tartu Ülikoolis võim pähe lõi, aga natuke võiksid mõelda, mida vabadus ja demokraatia tähendavad enne, kui suu lahti teed.
Ükskõik mida targad mehed Riigikogus ei otsusta, leitakse geniaalseid viise nendest möödasaamiseks. Igasugused tobedad piirangud lõppevad sellega, et iga erakond teeb omale K-kohukese stiilis kampaaniad. Politsei võib uurida või mitte kuid midagi tõestada ei suudeta (ettevõtja võib öelda, et see oligi selline ülikaval reklaamikampaania oma tootele).
Iseenesest kas kõigist variantides parima efekti ei annaks välireklaami ja telereklaami keelu pikendamine? Viimane peaks olema korralik rahaauk. Keelu pikendamine vähendab välireklaamide efektiivsust kuid teisest küljest võibolla tehakse seda veelgi varem ja intensiivsemalt samaväärse efekti saavutamiseks?
Ei viitsi kontrollida üle, aga kas USA ei kasuta mingit aja/mahu piirangu süsteemi?
Sellest blogist jääb küll mulje, et peale jaanuari ei ole Eesti poliitilises elus suurt midagi juhtunud. Selle üle võiks ju vaielda, aga samas - võib olla tõesti. Mis need valimised siis ikka nii väga ära ei ole - valimised tulevad ja lähevad.
Jutud on selleks puhuks, jah, räägitud - eks nelja aasta pärast siis jälle. On teistegi IRL blogistide aktiivsus langenud, Jaak muidugi ei suutnudki palju välja pingutada. Eks igasugused asjad tahtsid ajamist - olulisemad, konstruktiivsemad, edasiviivamad. Niiet selliseks tühilobisemiseks, nagu siin blogis, eriti aega ei jäänud.
http–60.ath.cx-viewpost.phppid=17