Comments on: Ikkagi — valimisseadused lihtsamaks! http://blog.irl.ee/Jaak_Aaviksoo/2007/01/31/ikkagi-valimisseadused-lihtsamaks/ Vastused on sinu peas! Thu, 17 May 2012 12:44:09 +0000 http://wordpress.org/?v=2.0.7 by: freelancer http://blog.irl.ee/Jaak_Aaviksoo/2007/01/31/ikkagi-valimisseadused-lihtsamaks/#comment-32 Tue, 13 Feb 2007 19:02:13 +0000 http://blog.irl.ee/Jaak_Aaviksoo/2007/01/31/ikkagi-valimisseadused-lihtsamaks/#comment-32 Valimissüsteemiga on ka muid probleeme. Toon ühe hea näite. Minul puudub registreeritud elukoht ja arvasin varem, et ilma registreeritud elukohata ma valima minna ei saa (mis on juba ise-enesest natuke jabur sellepärast, et ma ju olen sellele vaatamata hääleõiguslik Eesti Vabariigi kodanik). Vestlesin sellel teemal mitme oma tuttavaga, kes väitsid mulle, et ma saan valima minna küll ja nimelt eelhääletuse ajal. Siis polevat vahet kuhu sa valima lähed. Mitu inimest väitsid mulle, et nendel samuti puudub "sissekirjutus", aga eelmine kord käisid nad valimas väga edukalt - lihtsalt teatasid jaoskonnas oma elukoha ja said siis valida selle ringkonna kandidaate. Mulle tundus, et selles jutus on midagi viltu, sest mis mõtet oleks siis üldse valimisringkondadel kui igaüks saaks eelvalimiste ajal valida ükskõik keda. Uurisin lehekülge valimised.ee. Sealt ma vastust ei leidnud. Siis kirjutasin oma küsimustega Riigikogule. Sain teada, et eelvalimiste ajal saab küll käia valimas "ükskõik kus", aga hiljem kontrollitakse järele, kas valija on registreeritud sellele elukohale, mille ta endal väitis olevat ja kui ei ole, loetakse tema valimissedel kehtetuks. See tähendab, et on olemas hulk inimesi, kes oma arust käivad valimas, ütlevad ausalt oma elukoha ja valivad meelepärase kandidaadi, kuid kelle valimissedeleid tegelikult ei arvestata. Keegi ei hoiata neid ja keegi ei küsi kas nad on kuhugi registreeritud või mitte. Nende hääl võetakse vastu, aga seda lihtsalt ei loeta ja nad ei saagi sellest midagi teada. Minu arust see ei ole normaalne ja kohe päris kindlasti pole see "kodanikuühiskond"... Valimissüsteemiga on ka muid probleeme. Toon ühe hea näite.

Minul puudub registreeritud elukoht ja arvasin varem, et ilma registreeritud elukohata ma valima minna ei saa (mis on juba ise-enesest natuke jabur sellepärast, et ma ju olen sellele vaatamata hääleõiguslik Eesti Vabariigi kodanik).

Vestlesin sellel teemal mitme oma tuttavaga, kes väitsid mulle, et ma saan valima minna küll ja nimelt eelhääletuse ajal. Siis polevat vahet kuhu sa valima lähed. Mitu inimest väitsid mulle, et nendel samuti puudub “sissekirjutus”, aga eelmine kord käisid nad valimas väga edukalt - lihtsalt teatasid jaoskonnas oma elukoha ja said siis valida selle ringkonna kandidaate.

Mulle tundus, et selles jutus on midagi viltu, sest mis mõtet oleks siis üldse valimisringkondadel kui igaüks saaks eelvalimiste ajal valida ükskõik keda. Uurisin lehekülge valimised.ee. Sealt ma vastust ei leidnud. Siis kirjutasin oma küsimustega Riigikogule.

Sain teada, et eelvalimiste ajal saab küll käia valimas “ükskõik kus”, aga hiljem kontrollitakse järele, kas valija on registreeritud sellele elukohale, mille ta endal väitis olevat ja kui ei ole, loetakse tema valimissedel kehtetuks.

See tähendab, et on olemas hulk inimesi, kes oma arust käivad valimas, ütlevad ausalt oma elukoha ja valivad meelepärase kandidaadi, kuid kelle valimissedeleid tegelikult ei arvestata. Keegi ei hoiata neid ja keegi ei küsi kas nad on kuhugi registreeritud või mitte. Nende hääl võetakse vastu, aga seda lihtsalt ei loeta ja nad ei saagi sellest midagi teada.

Minu arust see ei ole normaalne ja kohe päris kindlasti pole see “kodanikuühiskond”…

]]> by: Alar Oppar http://blog.irl.ee/Jaak_Aaviksoo/2007/01/31/ikkagi-valimisseadused-lihtsamaks/#comment-31 Mon, 05 Feb 2007 15:27:08 +0000 http://blog.irl.ee/Jaak_Aaviksoo/2007/01/31/ikkagi-valimisseadused-lihtsamaks/#comment-31 Jaak, Sa provotseerisid Rein Taagepera vastama pisut äärmuslike lahenduste najal: ei majoritaarne valimissüsteem, ega ka üks valimisringkond pole kindlasti see, mida Eesti riik väga vajaks või peaks ihkama. Sellised üleskutsed sünnivad enamasti nende inimeste peades (nagu Helme), kes enam muul viisil ei pälvi avalikkuse tähelepanu. Õnneks Taagepera ei läinud selle provokatsiooniga kaasa ja andis kaalutletud vastused. Olen tutvunud Taagepera õpilasena tema kirjutistega ja läbinud TÜ-s tema kursuse valimissüsteemide võrdlusest. Kuigi Taagepera üritab allutada valimissüsteemid võrdlustes kvantitatiivsetele meetoditele ja otsib sealt universaalseid reeglipärasusi, ei tohiks Eesti puhul ära unustada, et oleme siiski väikeriik. Üks väiksemaid omakeelseid riike üldse maailmas. Väikesed riigid otsivad aga valimissüsteemides tegelikult väga repserentatiivsust soosivaid lahendusi, kuna sellest sõltub suuresti väikses ühiskonnas arvamuste paljusus, edasiviiv jõud. See, mis täna Tallinna linnas toimub, peaks olema meile kõikidele hoiatavaks näiteks, et Riigikogu valimisseaduse liigne kallutatus proportsionaalsusest eemale kätkeb endas ühiskonnale selliseid ohte, mille kordumist me ei soovi enam näha. Millegipärast soovitakse meil ikka veel näha demokraatiat "tugevama jõu maksmapaneku näol", kus "võitja võtab kõik", mitte aga siduda mandaati rohkem piirkonna ja poliitikuga. Siinkohal oleks paslik meenutada Lennart Meri lauset, et "meiesuguste väikeriikide arengukiirus sõltub ühiskonna tasakaalust". Nii nagu indiviidi tasandil on tasakaalus (Aristotelese järgi mõõdukas) inimene (ehk köiel kõndija) just see väärtus, mille poole peaks püüdlema, on seda ka ühiskond. Eesti valimisseaduse probleem pole minu arvates niivõrd selle proportsionaaluses/mitteproportsionaalsuses, vaid ta ei vasta meie legitiimsetele ootustele inimeste osas, keda me valime ja inimeste osas, keda me näeme hiljem endid valitsemas (sest veel 2003. aastalgi sai 2/3 Riigikogu liikmeid parlamenti just kompensatsioonimandaadiga). Taagepera annab siinkohal ühe vastuse, lahenduse, probleemile - tuleks nimelt kaotada üleriigilised kompensatsioonimandaadid. Ja see on kahtlemata samm demokraatia tugevdamise suunas Eestis. Ma ise provotseeriks Taagepera edasi väitlema tema enda poolt tõstatatud debatis teemal, kuidas ronida välja demograafilisest vetsupotist. Seetõttu küsiks, kas perekonna ja laste väärtustamisele aitaksid kaasa järgmised poliitilised abinõud: 1. Universaalse hääleõiguse laiendamine kõikidele alaealistele kodanikele, kuid tingimusega, et nende eest kasutab hääleõigust nende seaduslik eestkostja (lapsevanem) kuni täisealiseks saamiseni. See idee tundub olevat kõige äärmuslikum katse väärtustada ühiskonnas uut põlvkonda - anda kaalukeelega häälte hulk ühiskonnas nendele inimestele, kelle ülalpidada see ühiskond tegelikult on. 2. Kas oleks mõistlik muuta riikliku pensionipoliitikat täna kuni 35-aastastele viisil, kus väljateenitud õiglane riiklik täispension hakkab tulevikus sõltuma ka laste arvust. Kahe vanemaga ühiste laste eest väljateenitud õiglane pensionikoefitsent oleks nt järgmine: 1 laps – 85-90%; 2 last 100%; 3 last 120-130%; 4 ja enam last 150-200% väljateenitud täispensionist. Üksikvanematele tuleks rakendada aga vastavat koefitsenti õiglaste taandustega. Sellise idee mõte on järgmine: need lapsevanemad, kes keskenduvad laste kasvatamisele, nende võimalused kindlustada enda tulevikku, s.h. vanaduspõlve, on väiksemad. Ometi toovad just nemad ilmale neid inimesi, kes vanemat põlvkonda üleval pidama hakkavad. Ühsikonna poolt garanteeritud väljateenitud täispensionile tekib õigus seega alles juhul, kui kodanik on taganud ühiskonnale vähemalt selle säilimise. Seda ideed on võtnud vaevaks kajastada Eesti Ekspressis ka Indrek Holst, vt: http://www.ekspress.ee/viewdoc/447A1BA52F0AF808C22571AF0046A513 Seda ideed on muidugi põhjust asuda üldse arutama juhul, kui me oleme kindlad, et me soovime säilitada osaliselt solidaarselt vastutusel põhinevat pensionikindlustussüsteemi ka väga pika aja pärast. Isiklikult ma selles ei kahtle, vaid pigem leian, et see on Eesti suguse väikse ühiskonna sotsiaalsete riskide maandamiseks suisa paratamatu. Kas, Rein Taagepera, võtate vaevaks raamatu kirjutamise kõrvalt pühendada mõned read Eesti ajakirjanduses ka nende ideede kommenteerimisele? Lugupidamisega, Alar Oppar Jaak, Sa provotseerisid Rein Taagepera vastama pisut äärmuslike lahenduste najal: ei majoritaarne valimissüsteem, ega ka üks valimisringkond pole kindlasti see, mida Eesti riik väga vajaks või peaks ihkama. Sellised üleskutsed sünnivad enamasti nende inimeste peades (nagu Helme), kes enam muul viisil ei pälvi avalikkuse tähelepanu. Õnneks Taagepera ei läinud selle provokatsiooniga kaasa ja andis kaalutletud vastused. Olen tutvunud Taagepera õpilasena tema kirjutistega ja läbinud TÜ-s tema kursuse valimissüsteemide võrdlusest. Kuigi Taagepera üritab allutada valimissüsteemid võrdlustes kvantitatiivsetele meetoditele ja otsib sealt universaalseid reeglipärasusi, ei tohiks Eesti puhul ära unustada, et oleme siiski väikeriik. Üks väiksemaid omakeelseid riike üldse maailmas. Väikesed riigid otsivad aga valimissüsteemides tegelikult väga repserentatiivsust soosivaid lahendusi, kuna sellest sõltub suuresti väikses ühiskonnas arvamuste paljusus, edasiviiv jõud. See, mis täna Tallinna linnas toimub, peaks olema meile kõikidele hoiatavaks näiteks, et Riigikogu valimisseaduse liigne kallutatus proportsionaalsusest eemale kätkeb endas ühiskonnale selliseid ohte, mille kordumist me ei soovi enam näha. Millegipärast soovitakse meil ikka veel näha demokraatiat “tugevama jõu maksmapaneku näol”, kus “võitja võtab kõik”, mitte aga siduda mandaati rohkem piirkonna ja poliitikuga. Siinkohal oleks paslik meenutada Lennart Meri lauset, et “meiesuguste väikeriikide arengukiirus sõltub ühiskonna tasakaalust”. Nii nagu indiviidi tasandil on tasakaalus (Aristotelese järgi mõõdukas) inimene (ehk köiel kõndija) just see väärtus, mille poole peaks püüdlema, on seda ka ühiskond. Eesti valimisseaduse probleem pole minu arvates niivõrd selle proportsionaaluses/mitteproportsionaalsuses, vaid ta ei vasta meie legitiimsetele ootustele inimeste osas, keda me valime ja inimeste osas, keda me näeme hiljem endid valitsemas (sest veel 2003. aastalgi sai 2/3 Riigikogu liikmeid parlamenti just kompensatsioonimandaadiga). Taagepera annab siinkohal ühe vastuse, lahenduse, probleemile - tuleks nimelt kaotada üleriigilised kompensatsioonimandaadid. Ja see on kahtlemata samm demokraatia tugevdamise suunas Eestis.

Ma ise provotseeriks Taagepera edasi väitlema tema enda poolt tõstatatud debatis teemal, kuidas ronida välja demograafilisest vetsupotist. Seetõttu küsiks, kas perekonna ja laste väärtustamisele aitaksid kaasa järgmised poliitilised abinõud:

1. Universaalse hääleõiguse laiendamine kõikidele alaealistele kodanikele, kuid tingimusega, et nende eest kasutab hääleõigust nende seaduslik eestkostja (lapsevanem) kuni täisealiseks saamiseni. See idee tundub olevat kõige äärmuslikum katse väärtustada ühiskonnas uut põlvkonda - anda kaalukeelega häälte hulk ühiskonnas nendele inimestele, kelle ülalpidada see ühiskond tegelikult on.

2. Kas oleks mõistlik muuta riikliku pensionipoliitikat täna kuni 35-aastastele viisil, kus väljateenitud õiglane riiklik täispension hakkab tulevikus sõltuma ka laste arvust. Kahe vanemaga ühiste laste eest väljateenitud õiglane pensionikoefitsent oleks nt järgmine: 1 laps – 85-90%; 2 last 100%; 3 last 120-130%; 4 ja enam last 150-200% väljateenitud täispensionist. Üksikvanematele tuleks rakendada aga vastavat koefitsenti õiglaste taandustega. Sellise idee mõte on järgmine: need lapsevanemad, kes keskenduvad laste kasvatamisele, nende võimalused kindlustada enda tulevikku, s.h. vanaduspõlve, on väiksemad. Ometi toovad just nemad ilmale neid inimesi, kes vanemat põlvkonda üleval pidama hakkavad. Ühsikonna poolt garanteeritud väljateenitud täispensionile tekib õigus seega alles juhul, kui kodanik on taganud ühiskonnale vähemalt selle säilimise.

Seda ideed on võtnud vaevaks kajastada Eesti Ekspressis ka Indrek Holst, vt:
http://www.ekspress.ee/viewdoc/447A1BA52F0AF808C22571AF0046A513

Seda ideed on muidugi põhjust asuda üldse arutama juhul, kui me oleme kindlad, et me soovime säilitada osaliselt solidaarselt vastutusel põhinevat pensionikindlustussüsteemi ka väga pika aja pärast. Isiklikult ma selles ei kahtle, vaid pigem leian, et see on Eesti suguse väikse ühiskonna sotsiaalsete riskide maandamiseks suisa paratamatu.

Kas, Rein Taagepera, võtate vaevaks raamatu kirjutamise kõrvalt pühendada mõned read Eesti ajakirjanduses ka nende ideede kommenteerimisele?

Lugupidamisega, Alar Oppar

]]>