Selgus erakondade rahastamises on  oluline kahel peamisel põhjusel - tagamaks (suuremat?) õiglust erinevate erakondade (loe: nende hääleõiguslikest kodanikest toetajate) vahel ja teiseks vältimaks poliitilist korruptsiooni. Vähetähtis pole ka raha raiskamise piiramine mõttetutes kampaaniates. Seadusega tulu-piirangute kehtestamine vaevalt aitab kaasa õigluse suurendamisele, pigem oleme näinud seadusandja kiusatust kaitsta olemasolevaid erakondi uustulnukate vastu ja ka toodud ettepanek on selles suunas. Kulutuste piiramiseks on kulutuste lae piiramine ilmselt lihtsam ja mõistlikum kui tulude allikate range piiritlemine.

Seega jääb rahastamisallikate range piiritlemine teenima eelkõige võimaliku korruptsiooni vältimise eesmärki. Kahjuks sunnib meie õiguskultuuri tegelikkuse tundmine mind olema väga skeptiline selle piirangu tulemuslikkuse suhtes. Milline ammendamatu areen igasugu JOKK’ideks avaneb, on lihtne ette kujutada. Poliitilised sihtasutused, mittetulundusühingud ja tantsuklubid, kavalad kohukesed jms on meile nii tuttavad, et avalik arvamus ei arvagi enam suurt midagi kõigist sellistest kuritarvitustest. Või õigemini, ollakse veendunud, et kogu meie poliitiline eliit (või ladvik?) ongi üdini korrumpeerunud ja samasse punti kuuluvad õigusametnikud ei suuda-soovi-saa midagi ära teha.

Meie tegelikuks probleemiks on poliitilise ja õiguskultuuri haprus ja formalismist-positivismist läbiimbumine, mida kahjuks (või ka õnneks!?) ei saa parandada mitte seaduste karmistamise, vaid (üld)kultuurilise tegevuse ja avaliku debatiga. Mis on õige ja mis on vale? Mida tohib ja mida mitte? Jne jne. Selleks aga vajame eelkõige informatsiooni ja avalikkustamist ning järjekindlat tahet probleemiga tegeleda. Olen täiesti nõus eurovolinik Kallasega, et parim rohi korruptsiooni vastu on avalikustamine. Seega pean esmaoluliseks erakondade rahaasjade võimalikult avatud käsitlemist ja selleks, et see võimalik oleks, peaks seadus sellist avalikustamist ka enam kui seni nõudma. Ja meie kohtusüsteem peaks näitama suutlikkust igasorti ilmseid lollitamisi (a la töötu Juhan annetas miljoni või austet poliitik tõi iga päev 999 krooni sularaha erakonna kontorisse) käsitleda sellisena nagu see tegelikult on - ilmselt ebaõigete andmete esitamisena koos kõige sellest tuleneva, sealhulgas kriminaalkorras karistamisega.

Kõige olulisem sellise arengu kindlustaja on meie kõigi ühine ja nõudlik usk sellesse, et see on võimalik. Minul on usk säilinud.

Üks tundub küll selge olevat - erakondade suva (kasvõi üleriigiliste nimekirjade koostamise kaudu) ei soovi keegi suurendada ja usk tundub olevat suurem üksikute inimeste kui erakondade poolt pakutud eelistuste suhtes. Kuidas enamus meist aga valimistel tegelikult käitub, ei pruugi selle seisukohaga küll kooskõlas olla - tundub, et tasapisi hakkavad Eesti valijate enamuse erakondlikud eelistused paika loksuma ja väljaspoolt oma lemmikerakonda hääletatakse siis, kui omade hulgas  sobivat (tuttavat?) isikut ei leita. Nii et kirume me neid erakondi palju me kirume, midagi paremat pole ka välja pakkuda ja eks demokraatiagi ole ju halvimatest parim valik.

Edu siis valimistel senise seaduse alusel! Eks valimistulemused anna võimaluse analüüsida, mis ühe või teise variandi puhul oleks paremini/halvemini läinud ja siis võiks 2011 aasta peale mõeldes mõne lihtsustusotsuse ikkagi ära teha.

Üheltpoolt on seda teemat lahates oht olla ise marginaalide hääletoru, sest eks võimalikult suur vastukaja on see, mida nad ootavadki. Teisalt ei saa eitada, et osaliselt on probleem, et paljud inimesed ei soovigi valima minna tõepoolest olemas. Eestis on üleriigiliste valmiste osalus olnud viimastel kordadel ühtlaselt 58%. Aga tuletan meelde, et Euroopa Parlamendi valimistel käisid valmiskastide juures vaid veerandi jagu hääleõiguslikke inimesi. Ei ole just palju rahva jaoks, kes oli veel 15 aastat tagasi pea täielikult kantud poliitika huvist ja soovist kaasa rääkida.

Ehk milles on probleem? Miks ei lähe küsimus sellest, kes Eesti riiki juhivad inimestele korda? Arvan, et see on erinevate protsesside koosmõju, kuid peamine probleem on tunne, et “minust ei sõltu midagi!” Ja see tunne on selline, mida ei murra ka valimisdebattide lõpus alati kohustuslikult kõlav üleskutse: “tulge kindlasti valima!” Aga ikkagi, miks on meil selline tunne nii sügaval?

Mulle tundub, et suur osa selles probleemis on eestlastele omane individuaalsus ja persoonidele orienteeritus. Eestlased ei ole kunagi kogunenud tuhandete kaupa kokku, et lasta end hullutada ilukõnelejate poolt. Me ei usu, et organisatsioon nagu partei on midagi väärt persoonideta, kes teda esindavad. Ja siit tulebki minu jaoks üks lahendus selle kaugenemise lahendamiseks – peame oluliselt vähem mõtlema sellele, kuidas turundada oma parteide kuvandit, kuidas võõbata bussid roheliseks, sest see on ühe partei tunnusvärv, või panna oma märk igale jopele.

Iga parlamenti pürgija peab leidma hoopis endas energiat ja valmisolekut minna oma piirkonda ja leida kontakt seal elavate inimestega. Peab suhtlema, andma poliitikale mitte klantsitud plakatinäo, vaid oma, olgu vaolise või punnidega palistatud näo. Mis arvate teie, kas nö tuttav poliitik teie tänaval inimestega suhtlemas oleks lahendus ignoreerijate partei liikmete vähendamiseks?

Kinnitan, et enamus valijaid ei tea ja see ei ole hea. Miks ei võiks olla nii, et valituks osutuks need ja ainult need, kes saavad kõige rohkem hääli? Üks idee tuli just hiljuti Inglismaa eeskuju järgides Martin Helmelt, kes pani ette jaotada Eesti 101 valimispiirkonnaks, igaühes umbes 1/100 elanikkonnast, kust igaühest saaks edasi vaid kõige rohkem hääli saanud kandidaat. Mõelda võiks ka teisele variandile – kogu Eesti on vaid üks valimispiirkond ja valituks osutuvad 101 enim hääli saanud kandidaati. Poliitikateadlastel on oma nägemus ja meie valimissüsteemide asjatundja professor Rein Taagepera loodetavasti kommenteerib neid ideid omalt poolt. Mida arvavad aga valijad ise? Mina ei ole veendunud, et oleme leidnud parima valimissüsteemi.

Tähtsusetu pole ka erakondlike mõttekaaslaste otsus ühiselt ja valimiste kontekstis selle suhtlusvormiga alustada. Olen meie ühise tööjaotuse kohaselt võtnud peateemaks kodanikuühiskonna edendamise, mis peaks seisma vastu klikivõimu ja korporatiivse ühiskonna kujunemise ohtudele. Sellele lisandub muidugi teadmisteühiskond ja kindlasti kõik ajakajaline. Elame-näeme.