Juhan Parts

Ma ei taha väita, et tööjõupuudus pole Eestis probleem. Kindlasti on tänase majanduskasvu juures ettevõtteid ja terveid majandussektoreid, kus saaks rakendada rohkem inimesi. Kuid niipea, kui hakkame mõtlema edukatele riikidele järelejõudmisele ja kellestki möödaminemisele, on termin „tööjõud” isegi eksitav. Selleks ei ole meil esimeses järjekorras vaja mitte jõudu, vaid mõistust, innovatiivsust ja ettevõtlikkust.
 
Euroopa Liidus kehtiv tööjõu vaba liikumine on Eesti jaoks seni pigem seostunud meie arstide ja ehitajate tööleminekuga teistesse põhjamaadesse, aga ka paljude töötajate siirdumisega näiteks Iirimaale. Ent tööjõu vabal liikumisel on ka teine külg – ka Eesti tööandjatel on võimalus palgata töötajaid teistest EL riikidest. Bulgaaria ja Rumeenia liitumise järel elab Euroopa Liidus nüüd ca 500 miljonit inimest. Neist ca 325 miljonit on tööealised.
 
EL liikmena on meil seega täna võimalik töötajaid valida 325 miljoni inimese hulgast. Tõsi – enamusel neist on juba mingi töö olemas. Et nad töökohta vahetaksid, tuleb pakkuda huvitavamat tööd ja motiveerivat töötasu, tähtsust omab ka elukeskkond. Kas Eesti on valmis konkureerima?