Tööjõupuuduse mõõt
Avaldatud: 23. jaanuar, 2007Erinevalt töötusest ei ole tööjõupuudus kuigi lihtsasti mõõdetav. Tööturu ja töötusega seoses kasutatakse mitmeid konkreetseid näitajaid – tööealiste elanike arv, tööjõus osalemise määr, tööhõive määr ja töötuse määr. Eesti Pank on koostanud asjaliku ülevaate nende näitajate arengust Eestis 2006. aasta esimesel poolel.
Tööjõupuudust hinnata on aga märksa keerulisem. Ettevõtete arv ega ka töökohtade arv ei ole püsiv või veel vähem ettemääratud. 2006.a keskel oli töötavate inimeste arv Eestis 40500 inimese võrra suurem kui aasta varem. Tööjõupuudus tundub olema tegelik siis, kui seni täidetud töökoht - kassa poes, koht tootmisliini ääres – jääb tühjaks ning uut töötajat ei õnnestu leida ka vaatamata valmisolekule tõsta mõnevõrra antud töö eest makstavat palka. Ent seegi ei pruugi olla lõpliku tõe kriteerium – tegu võib olla konkreetse ettevõtte konkurentsis allajäämise või riigi majanduse ulatuslikuma ümberstruktureerumisega, mille käigus mõned senised tegevusalad kaotavad oma tähtsuse või lõpeb nendega tegelemine sootuks.
Tööjõupuudusest ei räägita sugugi ainult kõrge elatustasemega riikides, kus see sageli on elanikkonna vananemisega kaasnev tagajärg. Ent sugugi mitte ainult – tööjõupuuduse üle kurdetakse näiteks ka Austraalia banaaniistandustes ja ka India riisipõldudel - riigis, kus elanikkond kasvab pöörase kiirusega.
Hoopis keeruline ongi otsustada tööjõupuuduse üle võimalike uute ettevõtete käivitamisega seoses. Ka olukord, kus tuhanded insenerid, oskustöölised või arstid oleksid töö ootel ei ole ilmselt see, mille poole püüelda.
Sissekandele “Tööjõupuuduse mõõt” on 2 vastust
Sinu vastus
Search
Teemad
- Euroopa tulevik (2)
- Globaliseerumine (1)
- Korruptsioon (2)
- Päevatoimetused (9)
- Pudi-padi (1)
- Tööjõupuudus (4)
- tulumaks (2)
- Võõrtööjõud (3)
Tere Juhan. Minu postitus ei lähe küll täpselt teemasse, kuid mingil määral ikkagi kattub teemaga.
Palju on räägitud sellest, et USAs on tööjõud paindlik, vajadusel liigub kiiresti ühest majandussektorist teise. Ma olen ise USAs 10 aastat elanud ja arvan teadvat miks see nii on.
Riigi poolt on majandussektorid standardiseeritud. Kõike tehakse unifitseeritud normide ja standardite järgi ja alusel. Kõik on võimalikult lihtsaks tehtud, et iga loll saaks meil näiteks kutseharidust nõudva töö tegemisega hakkama.
Räägime ehitusest ja võrdleme kahte süsteemi, meil ja USAs.
Ehitusfirma alustamiseks pole USAs eriharidusnõuet nagu meil(enamikes osariikides on see nii). Aga kuidas nad hakkama saavad? Osariiklik ja föderaalne ehitusjärelvalve. Toome näite: Hakkad vundamenti valama, tuleb inspektor, kes inspekteerib pinnast, vaatab raudade paiknemist vormides jne-eranditult kõigil ehitustel. Projektid on korralikud, milledest ka võhik aru saab. Normid on kõikidele kättesaadavad-kui tekib kahtlus, et kas nii võib, või nii ikka tehakse. Meil pole standardid teatatavasti isegi mitte tasuta kättesaadavad. Kyuidas saab riik mind sundida mingit seadust või normi täitma ja ütleb siis, et täitma pead, aga kuidas, selle saad teada siis kui normi eest maksad kõigepealt. Ehitusjärelvalve süsteem meil ei toimi, see võiks olla omavalitsuste juures teenusena ja miks mitte tasuline. Eesti ehitustel valitseb täielik anarhia. mida sa Juhan selle peale ütled. Ma saan aru, et ehitus on sinu haldusalas.
Veel ehitusest: kui tormidega katused lendavad, siis räägivad kohalike omavalitsuste juhid, et ehitusjärelvalvet tuleb karmistada. Kahjuks pole seda võimalik teha ja sõnakõlksuks see jääbki. Seda pole võimalik teha, sest riik pole kehtestanud norme, mida järgima peaks. Ehitusjärelvalvaja ei ole imeinimene, et tuhandeid tehnilisi lahendusi suudaks peast õigeks või valeks hinnata.
Range riigi sekkumine oleks kasulik kõigile osapooltele ehitusturul. Praegu on nii, et kui mõni hoone kokku kukub, siis süüdistab ehitaja projekteerijat ja vastupidi ning omanik on varemete all, selgust ei saabu kunagi-Estonia katastroof.
Riik aga ei taha midagi ära teha, et seda sektorit efektiivsemaks muuta.