Juhan Parts

Võõrtööjõust rääkides tuuakse sageli näiteks türklasi Saksamaal ja teistes Euroopa riikides immigratsiooni tulemusena tekkinud erinevaid kogukondi. Ent Eestis on endal ju vaat et märksa ulatuslikumad kogemused immigratsiooni ja võõrtööjõuga.

Eesti alalistest elanike hulgas on eestlasi täna 68,5 %. Siin elavatest muudest rahvustest inimestest suurem osa asustati või asus siia tööle ja elama nõukogude okupatsiooni ajal. Seda protsessi ei ole õige kõrvutada mõne teise riigi poolt võõrtööliste teadliku riiki toomisega, pigem on kohane analoogia suure illegaalse immigratsiooni lainega, kuigi seegi pole täpne, sest protsess oli planeeritud, tõsi Eesti huvisid ja arenguvajadusi arvestamata. Suurem osa siia asunud inimestest ei olnud kõrgelt kvalifitseeritud töötajad, vaid pigem tööjõud erinevate vabrikute tarbeks, millest paljud okupatsiooni lõppedes oma uksed kinni pidid panema. Vabrikutöötajate konkurentsivõime neile tegelikult võõra riigi tööjõuturul ei osutunud sageli suuremaks kui vabrikute endi oma. Selle tagajärjel on Ida-Virumaa iseseisvuse taastamisele järgnevalt olnud Eesti tööpuuduse lipulaev. Alles viimasel ajal on seal tööhõive tuntavalt paranema hakanud.

Mida sellest järeldada? Esiteks seda, et vähekvalifitseeritud tööjõu sissetoomisega kaasneb rohkem riske kui kasu. Teiseks on tarvis mõelda, millistel tingimustel võõrtööjõudu riiki lubada. Ott Lumi kirjutab oma blogis, et mõistlik lahendus on võõrtööjõu nullmudel. Arutame seda asja…