Juhan Parts

Tööjõust rääkides ei saa üle ega ümber globaliseerumisest. Globaliseerumine on meie poliitretoorikas olnud seni rohkem sõnakõlks – selle tegelikke mõjusid on üsna vähe teadvustatud. Eesti riik oli okupatsiooni tõttu 50 aastat varjusurmas. Ajuti tundub, et mõnel poliitikul on ikka silme eest 1930-ndad aastad, mil riikide majandused ja turud olid tänasega võrreldes suletud. Maailm aastal 2007 on siiski hoopis teistsugune koht. Kui käitume muu maailma olemasolu eirates, ei lõpe see hästi.

Thomas Friedman-i raamat “The world is flat” annab minu meelest ühe adekvaatsematest käsitlustest globaliseerumise mõjudest tööturule. Globaliseerumine on läbinud erinevaid faase:

Faasis 1.0 peavad riigid mõtlema ja tegutsema globaalset pilti arvesse võttes, et olla edukad või vähemalt ellu jääda;
Faasis 2.0 peavad ettevõtted mõtlema globaalselt, et areneda ja püsima jääda;
Faasis 3.0 peavad inimesed hakkama mõtlema globaalselt, et hästi hakkama saada.

Hetkel elamegi faasis 3.0. Sellel ajajärgul ei saa enam paljude tööde puhul eeldada, et need tuleb tingimata ära teha Eestis, Saksamaal või mistahes teises riigis. Ka asjaolu, et meil on siin aastakümneid mingit toodet valmistatud, ei tähenda, et see tingimata nii jääks. Töö liigub üha enam sinna, kus see saab tehtud parimal viisil, kõige tootlikumalt ja odavamalt. Inimeselt nõuab see mitte ainult oskusi, vaid mentaalset paindlikkust, enesemotivatsiooni ja mobiilsust. Oluline on, kuidas inimene peab edukas olemiseks mõtlema, milleks end ette valmistama. Friedmani järgi peab inimene valmistuma selleks, et saada “puutumatuks” (untouchable). „Puutumatud” on inimesed, kes oskavad teha sellist tööd, mida ei saa sisse osta, digitaliseerida, automatiseerida (teistsugune töö kaob ajapikku). Sellised tööd on kolme liiki:

1. Globaalselt unikaalsed tööd - ülimalt spetsialiseeritud ning globaalse turuga (nt korvpallilegend Michael Jordan-i töö oli sedalaadi)
2. Tööd, mis on ankurdatud konkreetse koha külge. See hõlmab mitmesuguseid teenuseid, mis peavad jääma sinna, kus on nende tarbijad (nt juuksurid, hambaarstid, aednikud, kirikuõpetajad)
3. Kolmandasse liiki kuulub lai kategooria nn. vanu kesklassi ameteid (nt raamaupidajad), kuid need on tugeva surve all ja pigem muutumas n-ö globaalselt kaubeldavaks.

Mida võiks sellest järeldada Eestit silmas pidades:

• On üsna lootusetu, et Eestis saaks pikalt teha tööd, milles me pole parimate hulgas, globaalselt kõige tootlikumad. Sellistesse sektoritesse on ka ohtlik sisse tuua võõrtööjõudu. “The Economist” kirjutas hiljuti briti autotööstuse allakäiku analüüsides, et suuremate logistikakulude tõttu läheb iga sealmaal toodetud auto mitusada naela kallimaks kui Prantsusmaal toodetu.

• Eesti ettevõtjate jaoks on väljakutse, kuidas viia lihtsate tööde tegemine neisse riikidesse, kus tööjõukulud on madalamad, jäädes ise äri kontrollima läbi turunduse, tootearenduse ja finantside juhtimise. Nokia telefone valmistatakse mitmel pool üle maailma, oleks rumalus neid kõiki Soomes toota.

• Kui me neid trende arvestame, siis suudame leida oma nišid globaalses konkurentsis ja tööjaotuses. Kui pusime vastu ja loodame hakkama saada „vana töö” ja kuskilt hordide viisi siia saabuvate odavate töökätega, on üleminek tulevikus palju vaevalisem. Lootusetuks ääremaaks jäämise oht on seega olemas. Kui me ei käi ajaga kaasas näiteks hariduses, ei põruta me maailma edukatest riikidest ei vasakult ega paremalt mööda, vaid jääme üha enam maha.