Juhan Parts

Täna on ilus talveilm, ent kahjuks on välja ilmunud kehkenpüks-jänes. Selle all ei mõtle ma kedagi konkreetselt. Loomulikult mitte. Palun ärge tõlgendage mu sõnu valesti.

Pöördun korraks kõrvale blogi peateemast ja kirjutan paar rida täna Rein Langi poolt avaldatud artikli ja kommentaaride kohta. Ministriametiga käib kaasas suurem vastutus oma sõnade eest. Mõnda ministrit usutakse rohkem, mõnda ei usu eriti keegi, kuid ametikoht nõuab siiski, et ministrid liiga palju tühje sõnu ei teeks. Justiitsministri tänase artikliga tutvumise järel oli ilmne, et selle peamine mõte on juhtida tähelepanu kõrvale Edward Burkhardti poolt Reformierakonnale esitatud poliitilise korruptsiooni süüdistustelt.

Ja ennäe imet, peagi tegigi Justiitsministeerium pressile avalduse, et minister ei mõelnudki midagi:

„Justiitsminister ei ole mingil moel väitnud ega ka vihjanud, nagu oleks tänane keskkriminaalpolitsei ja eelkõige tema noor ja võimekas juht koostöös allmaailmaga. Postimehe” päevatoimetajal, kes pühapäeval lisakommentaare soovis, palus minister Lang spetsiaalselt, et kajastatud saaks tema hinnang, mille kohaselt sujub nii praeguse valitsuse ministrite kui eri ministeeriumide ja nende üksuste vaheline koostöö täna laitmatult ning on saavutanud edu. Paraku see oluline seisukoht leheveergudel kajastamist ei leidnud.”

Langi tänane jutt paigutub seega kahjuks ühte ritta Villu Reiljani juba laulukski tehtud väitega, et „kusagil struktuurides on kallutatud jõud”.