Juhani vastukajas on täitsa iva. Noored poliitikunirud on rikutud nii kapitalismi kui kommunismi poolt. Tervita Ivit, sõber valvekommentaator Kalvi.

Olen nõus sellega, et poliitilist debatti Eesti avalikus ruumis on tabanud tõepoolest “ideoloogiline lahjenemine”. Üheks põhjuseks on nn võimuparteide sündroom - levib mõtteviis, et võimu teostamine ei ole erakonna jaoks mitte vahend oma ideede teostamiseks, vaid eesmärk ise. Keskerakonna ja Reformierakonna ideoloogiline lähenemine on üks näide selle kohta.

Minu jaoks on viimasel aja halvimaks emotsiooniks olnud kokkupuuted mõne erakonna noorema generatsiooni poliitikutega. On hellitatud lootust, et Eesti poliitikas toimub kvalitatiivne muutus siis, kui kompartei taustaga tegelaste aeg ükskord ümber saab. Paraku kisub asi sinna, et nad jõuavad välja õpetada uue põlvkonna poliitikuid, kelle tööalane karjäär algabki poliitikast ning kelle küünilisus ja valetamisoskus on vaat et paremad kui vanadel kommunistidel.

mina ei tea, kas Kallase vaim on lahkunud reformierakonnast, vist mitte. Aga ma olen tähelepannud, et teatavat ideoloogilist lahjenemist on toimunud igas erakonnas. Lisaks sellele, kui pöörata pilk ka valimiskampaania sõnumitele, siis ka nende kavliteet on üle aegade madalam. Kas jõuame välja 1992. aastasse, kus räägiti platsi puhastamisest ja et inimesed ei ole riigi jaoks.
Kas see on trend või juhuslikkus. Kas valimiskampaaniad muutuvadki järjest suuremaks lobisemiseks või on see lihtsalt käesoleval hetkel?
Jätkem see ühiskondlik lepe, kus see ja teine, ent olulistes küsimustes peaks uus koalitsioon leidma võimalikult suurt konsensust. Sest igasuguse teemaga valimiskampaanisa tegemine ei lõhna hästi ega tee head ka riigile. Nt “vene küsimus” üldiselt praegu. Kisa selle ümber töötab naaberriigi kasuks üsna aktiivselt. Olulises tuleks leida ühisosa. See pole võimalik igas küsimuses, sets poliitika ongi erinevate variantide võrdlus, võitlus jms.