Neli miljonit võõrtöölist või igale eestlasele miljardiline tööpink?
Avaldatud: 31. jaanuar, 2007Tänases Äripäevas analüüsivad Eesti võimalus kellelegi järele jõuda või mööda minna investor Joakim Helenius ja majandusteadlane Lev Kuum. Teadupärast on Reformierakond loosungi tasandil lubanud “viia” Eesti 15 aastaga viie jõukama riigi hulka. Helenius ütleb välja, et kiireks arenguks on vaid kaks varianti:
- Kapitalimahukte kõrgtehnoloogilised tööstusharude arendamine;
- Võõrtööjõu sissetoomine väga suures mahus.
Esimese variandi kohta ütleb Helenius, et ei näe praegu Eestisse tulemas selleks vajalikke tohutuid kapitaliinveseeringuid, ilma selleta ei pruugi Eesti tööviljakus ka 20 aastaga järele jõuda isegi Soome tänasele tööviljakusele. Ka Leev Kuum ütleb, et Eestis on seni stimuleeritud tööstust, mis kasutab kohaliku odava tööjõu eelist. Kui tööjõud aga enam odav pole, on ka eelis läinud.
Teine variant - väga suures mahus võõrtööjõu sissetoomine ei ole ilmselt ka reaalne. Eestis ei ole eeldusi ja suurel osal inimestest ilmselt ka tahtmist korrata Araabia Ühendemiraatide “arenguplahvatust”. Me ei ole ilmselt huvitatud sellest, et kümne aasta pärast elaks Eestis miljon põlisasukat ja neli miljonit võõrtöölist.
On küüniline õhutada ühiskonnas enesega rahulolu ja tappa edasipüüdlikust visiooniga sellest, kuidas me justkui imeväel jõuame varsti Euroopa rikkamate riikide sekka. Ajuti näib nagu oleks küsimus veel vaid selles, kas möödume Soomest ja Saksamaast vasakult või paremalt. Lisaks sellele, et isegi ei räägita sellest, mida meil on selleks reaalselt teha vaja, on arvestamata asjaolu, et teised riigid arenevad ka. Kas on ikka ette kindel, et kaua rahulikult areneda saanud Euroopa riigid mängivad oma kapitalis, oskusteabes ja intellektuaalses omandis (patendid, kaubamärgid) talletunud konkurentsieelised meile kohe maha. Lubage kahelda.
Mõistlikum suund edasiliikumiseks on seega loobuda komparteilt laenatud rahvahullutamise retoorikast ning jõudumööda liikuda kõrgtehnoloogilise tööstuse suunas. On mitu asja, mida riik saaks selleks teha. Esiteks - sisulised haridusuuendused. Teiseks haldusreform, mis vabastaks avalikust sektorist tööjõudu erasektori tarbeks ning vähendaks halduskoormust. Kolmandaks peaksime saama lahti juba ka “The Economist-i” veergudele jõudnud korrumpeerunud valitsusega riigi mainest.
Search
Teemad
- Euroopa tulevik (2)
- Globaliseerumine (1)
- Korruptsioon (2)
- Päevatoimetused (9)
- Pudi-padi (1)
- Tööjõupuudus (4)
- tulumaks (2)
- Võõrtööjõud (3)
Nii informatsiooni mõttes - majandusteadlase nimi on ikkagi Leev Kuum, kuigi see võib imelik tunduda.
Praktiku pilgu läbi näib, et nagu paljude asjadega Eestis, tahetakse käegakatsutava, kiire tulemuse saavutamiseks, võimalikud vahendid/lahendused maksimaliseerida ja üle võlli keerutada.
Et siis nagu tundub, et midagi tehakse.
Suuresti on praeguse tööjõupaanika üks teguritest eelseisvad valimised ning erakondade püüd võimalikke huvigruppe lõa otsas hoida.
Usun, et tegelikkus ei ole nii hull, kui seda täna esitatakse ja veel ei ole hilja rahulike vahenditega olukorda püüda lahendada. Ma ei usu, et tulekahju kustustamise meetodid hunniku võõrtööjõu sissetoomisega, oleksid täna õigustatud.
Kuna blogin riigikogu liikme lehel, siis selle asemel et tööandja seljast miljoniliste seadmete ostuga seitset nahka nülgida, vaatame parem mida riik ära teha saaks ja võimalikult praktiliste võtetega.
Mineviku vead ja teadmistepõhine tööturu juhtimine.
Võimalikku tööjõuliikumist pidanuks Eesti prognoosima ning teadvustama endale päevast, mil saime teada EL’ga liitumisest. Soome tööministeeriumi ametnikud pugistasid muhedat naeru, kui kuulsid, et Eesti pole ühe EL peamise põhivabaduse - tööjõuvabaliikumise, ohtu endale kaardistanudki. iseenesest on ju ilmselge, et teadmistepõhise majanduse juhtimisalusteks on teadmised. Teadmised näiteks sellest, milline meie demograafiline olukord siis ikkagi on, millised on tööjõu ühepoolse liikumise (Eestist välja) tendentsid lähitulevikus, milliste erialade esindajate seas on lahkumine eriti populaarne ja kui suur on tegelik/mõõdetav tööjõupuudus täna. On riike, kus on sisse viidud elanikkonna tööregistrid, kus riigist lahkumise (ka ajutise) registreerimise kord on kohustuslik. Ja eesmärk siis vaid tööturu arengutrendide analüüsiks vajalik statistika.
Vaid teadmistele baseerudes on võimalik olukorda reaalselt hinnata ning tulevikuks vajalikke otsuseid vastu võtta. Tänane tööturul toimuv on paljuski emotsionaalne lahmimine ning ebastabiilsuse ja ebaprofessionaalse tegevusetuse tagajärg.
Olen seda meelt, et täielikult võõrtööjõust me ei pääse. Meil ei ole põhjust arvata, et oleme eriliselt nutikamad ja suutlikumad kui teised EL riigid. Meie iidoliks seatud Iirimaal on võõrtööjõu osakaal kogu tööjõust nt 8,1% (2005), meil aga 1,8%. Tööjõupuuduse tekkimisel, rakendub üldjuhul skeem, kus kohalik elanikkond/töötajad kasutatakse võimaluste piires maksimaalselt ära. Neid haritakse/edutatakse kiirelt. Vabanevad töökohad on madalapalgalised ja üldjuhul kutseoskusi mitte vajavad. Neid ametikohti täidavad võõrtöölised ja nii on kõikjal EL liikmesriikides peaasjalikult värvilised inimesed tegemas nähtavaid lihttöid, mis vajavad vaid teatud töövõtteid ja enamasti isegi mitte riigikeele valdamist. Sellise skeemi puhul ei kaota riik raha väljavoolu korral just palju (juhul kui võõrtööjõud süstib raha kodumaale, mida nad tavaliselt teevad). Kohaliku elanikkonna sissetulekud ning haridustase suurenevad. Võõrtöölisest lihttöötaja lahkumine riigist ei ole probleem, ta on asendatav.
Kutseharidus ja integratsioon.
Eestil on siinkohal võtmesõnaks kohalik muukeelne elanikkond.
Statistiliselt on muukeelse elanikkonna seas tööpuudus kõige kõrgem ja nagu me teame töötab Eestis praegu 70 protsenti tööealistest inimestest, Islandil näiteks on tööhõive ligi 83 protsenti, Taanis 76 protsenti. Taani tasemele jõudmiseks peaksime tooma tööjõuturule ligikaudu 65 000 inimest.
Kui tööndjate uuringu alusel on vajadus ca 3000 töötaja järele, siis resursse peaks ju jätkuma? inimesi on, aga vajalikke spetsialiste mitte.
Ehk järeldus: oluline on töötajate täiend- ja kutseõpe, mille edukal juurutamisel vabastaksime lihtsamaid töökohti meie muukeelsele elanikkonnale. Täna praktikas toimiv analoogne liikumine on teatud määral olemas meie teendindussektoris. Usun, et riik saaks sellise projekti käima lükata rahaliste toetuste või soodustustega nii tööandjatele kui töövõtjatele, suhteliselt kiiresti ja efektiivselt. Kutseharidusreform on riigi tegemata töö.
Tööseduasandlus.
Teine ja mitte vähem oluline aspekt on töösuhete paindlikkus võrrelduna tootlikkusega.
Ettevõtluse iseloom on tihti liigagi sesoonnne, mis lihtsustatult tähendab, et tööjõudu ei vajata igal perioodil üheses mahus. Eesti tööseaduse järgi on tööjõust vabanemine kulukas. Nii hoitakse formaalses töösuhtes töötajaid, kelle tootlikkus teatud perioodil võib reaalselt olla nullilähedane, kui samal ajal liikumises olles oleks nende kasumlikkus mujal, kordi kõrgem. Piduriks TLS põhjal on veel tööaja jäikus ja võimalikest, planeeritavatest muudatustest töötajatele ette teatamise aja liig pikk tähtaeg. Samuti ei võimalda meie TLS ka kokkuleppel töötajaga (töötaja soovil) rakendada määratlemata tööaega. Ehk et me raiskame ressursse, takerdudes seadusandlusesse ning neid näiteid on veel ja veel. See ebapopulaarne samm, ehk tööseaduse reform on vaja ära teha ning lähtuda mitte vaid töötaja kaitsest vaid ka tööturu tegelikust olukorrast. Sotsialismiajast oleme me välja kasvanud ning kapitalistliku tööseaduse reeglid on teistsugused.
Kapitalistlik personalijuhtimine.
Kolmas oluline võtmesõna on meie tööharjumuste ja töövõtete kaasajastamine. Meie suurimate ettevõtete juhtide keskmine vanus (uuringu nime ei mäleta) on 46 aastat. Selles eas juhid on suuresti mineviku produkt. Nõukogude ajal töötanud mäletavad ehk et kõikidele töötajatele leiti või lausa loodi töökoht. Tööpuudust ei eksisteerinud. See väljendub suuresti meie töötajate hulgas ja erinevates ametikohtades tänaseni. Paljudes riikides ei ole mõningaid ametikohti, mis meil on tavalised, olemaski. Näitena Soome, kus pole nõudepesijaid, sest selle töö teevad nn vaiksemal hetkel ära kelnerid, ettekandjad, baarmenid jne. Rahvusvaheliste koristusfirmade esindajad on imestanud, et meil on iga objekti kohta eraldi supervisor jne.
Tihtilugu üllatuvad meie ettevõtjad siiralt, kuuldes totaalselt teistsugusest personalistruktuurist ning töökohustustest ametite lõikes. Ja siin ei olegi kedagi süüdistada, sest meil puudub pikaajaline kapitalismi kogemus, mille üks eesmärkidest on tagada madalad tööjõukulud, sest tööjõud on kallis ja seda on vähe. Riigi roll võiks siinkohal olla erinevate sissetoodud protsessi- ning kvaliteedi spetsialistide palgamaksu määrade soodustused vm võimalikud toetusmehhanismid.
Ja loomulikult töötajatele suunatud tegevustelt erisoodustusmaksu kaotamine.
Ehk et kokkuvõtvalt: ei ole õige aeg nõuda tööandjatelt suuri investeeringuid niigi keerulisel palgaralli ajal ning võõrtööjõu sissetoomise asemel võiks teha ära siseriiklikud tegemata toimetused.
Ehk pole veel hilja, kui vaid keegi viitsiks.
Neferile -
Tänan sisuka kommentaari eest! Töölepinguseaduse ja nõukogude tööõiguse sobimatusest tänasesse majandussituatsiooni kavatsen blogis edaspidi kirjutada.