Juhan Parts

Poliitikutele meeldib rääkida ettevõtete tootlikkuse tõusust, ent riik ise ei taha põrmugi tegeleda enda tootlikkuse suurendamisega. Seda oleks aga vaja teha vähemalt kahel põhjusel:

1. Rasvunud ja lodev riik ei loo majanduse arengut soodustavat keskkonda;
2. Erasektor vajab lisatööjõudu ning avalikust sektorist saaks vabastadatöötajaid erasektori tarbeks.

Unelmad tugevast, paksust riigist on täna moes. Keskerakond tegeleb hüperpopulismiga tehes riigiametnike palgaga meelitamisest ühe peamise valimislubaduse. See, kui riigil on palju ametnikke, ei tähenda siiski kahjuks tugevat riiki, vaid pigem palju poole jõuga töötavaid ja administratiivset müra tootvaid tegelinskeid. Meil vaja uuesti mõtestada, mida üldse tähendab ühe miljonilise rahvaga riik. Meile ei saa olla eeskujuks 5 miljoni elanikuga Soome ega Taani, rääkimata 80 miljoni elanikuga Saksamaast.

Kus riik laiutama on hakanud? Riigiaparaat on kasvanud tasapisi, sellel pole ühte konkreetset süüdlast ja majanduskasvu taustal võib ka tunduda, et mis seal ikka, las ta olla. Ei või, rasvumine lõppeb halvasti ka riigi jaoks. Riigiaparaadi paisumisel on olnud mõned süsteemsed põhjused:

• Asutustesse juba töölevõetud ametnikud on olnud hea argument Rahandusministeeriumilt riigieelarveraha küsimisel. Kui on ametnikud olnud ette näidata, on raha ikka juurde antud.
• Mida noorem oli riik, seda raskem oli leida kompetentseid töötajaid.Nii ongi tööle võetud ka inimesi, kes oma tööga kuigi hästi hakkama ei saa. Selle kompenseerimiseks on aga suurendatud ametnike arvu - ebakompetentseid ametnikke pole alati asendatud, vaid kvaliteeti on kohati püütud kompenseerida kvantiteediga.

Tasapisi sussutades ja umbmääraselt, ütlemata kustkohast, bürokraatia vähendamisega kaugele ei jõua. Hoiakute muutmist saab alustada ainult peast - riigi ladvikust. Nimetan neli kohta, millega tuleb tegeleda, kui tahame riiki tõhusamaks muuta:

1. Riigikogu liikmete arvu vähendamine. Tean, et Rein Taageperal on valem,mille järgi on 101 liikmeline Riigikogu justkui optimaalne, kuid usun, et praktikas saaks tööga hästi 61-71 liikmeline Riigikogu.
2. Valitsuse liikmete arv - Eesti saaks hakkama valitsusega, kus on 7-8 ministrit, kes juhivad ministeeriumeid, kus tänaseks täiesti pildilt kadunud (ent alles olevatelt ja hästi tasustatud) kantsleritel on samuti reaalne vastutus ministeeriumi töö korraldamise eest.
3. Riigi keskaparaat (ministeeriumid, suuremad ametid) - praktiliselt kõigi põhiseaduslike institutsioonide, ministeeriumide, ametite teenistujate arv on järjepidevalt kasvanud. Mõned näited, mis ei pruugi olla peamised valupunktid, kuid tendentsi näitavad selgelt. Kui president Lennart Meri kantseleis töötas algul paarkümmend inimest, siis täna on neid kolm korda rohkem. Meie Kaitseministeeriumi ametnike arv ületab mõne põhjamaa kaitseministeeriumi töötajate arvu. Ei infotehnoloogia ulatuslik kasutamine, ega mõnede funktsioonide muutumine ei ole asja muutnud, ikka on pigem uusi ametnikke juurde tulnud. Olles 15 aastat olnud erinevatel ametipostidel riigis, olen täheldanud, et millise “riigi kesknärvisüsteemi” osiseks olevata asutust ka ei vaata - täie jõuga ja pühendunult töötavaid inimesi on 8-10. Üleliigsete töötajate olemasolu ei ole isegi mitte niivõrd majandusliku efekti küsimus, kui kultuuriline probleem. Nõukogude ajal kujunes rahulikul riigi leival olemise mentaliteet. Kusagil mujal kasulikku tööd teha võivate inimeste poolenisti tarbetult riigi palgal hoidmine tekitab palju tarbetut administratiivset müra. Müra aste meie keskasutuste koridorides on kasvanud.
4. Kohalikud omavalitsused. Ei ole midagi teha - enam kui 200 kohaliku omavalitsusega kaasneb väikeses riigis tohutu ebaefektiivsus. Andrus Ansip võib selles kahelda kuipalju soovib, ent haldusterritoriaalse reformi poliitilisest “päevakorrast” kadumine on tagurluse võit, mille hind läheb maksumaksjale kalliks.