Valuuta devalveerimise küsimus on viimasel poolaastal ajalehtedes sisse võtnud kindla koha. Diskussioon on aga mõnevõrra karikatuurne. Osa arvamusi - nagu näiteks see - üritavad jätta muljet nagu poleks Eesti kroon vaat et üldse majanduslikele seaduspärasustele alluv valuuta, vaid mingi majanduslik-juriidiline imejalgratas, mille omapäraks on devalveerimise võimatus või vähemasti äärmine keerukus.

Teist äärmust esindab näiteks Janek Mäggi tänane kirjutis sellest, et kroon devalveerub niikuinii. Probleemi olemust kõige rahulikumalt ja arusaadavamalt kokkuvõtva käsitluse on aga minu meelest avaldanud Hardo Pajula septembris, soovitan seda kindlasti lugeda.

Ma ei pea Eesti inimeste ootusi majanduse edasise arengu suhtes otsesõnu eufooriliseks. Pigem on tegu kindluse kasvuga, mis osaliselt ei ole põhjendatud. Usutakse, et saavutatud tase on välja teenitud ja ei saa oluliselt halveneda. Me ei ole majanduses siiski leiutanud igiliikurit, vaid pigem alles liikuma hakanud. Eesti majanduskasv on olnud üldjoontes mõistliku poliitika, aga vähemalt samavõrd ka soodsate asjaolude kokkusattumise tulemus.

Meie põhjanaabrite kogemus näitab, et tee jõukaks riigiks ei lähe alati otse. Soome oli sunnitud aastatel 1957 kuni 1992 koguni kuuel korral oma rahvusvaluuta devalveerima. Hoopis rohkem on aga maailmas neid riike, millest ei ole „Soomet” kunagi saanud, sõltumata sellest, kuidas nad oma raharinglust on korraldanud. Devalveerimine ei ole seega üks ja ainus edu või ebaedu küsimus. Eesti eeliseks on vähemasti täna see, et oleme keskkonnas, milles meil on võimalus areneda ning ei õnnestumine ega läbikukkumine ei tundu paratamatusena. Pajula kirjeldatud ääremaade pärispatust pääsemise tee on meile hästi teada ja loodetavasti ka kättesaadav - see on eurole üleminek.

Valimispäeva eel plaanisin kirjutada sellest, miks tuleks neil valimistel eelistada IRL-i integreerunud Kesk- ja Reformierakonnale. Lugedes aga eilset Äripäeva juhtkirja, tuleb tõdeda, et Äripäev on nende põhjuste nimetamisel tabanud 9-sse, et mitte öelda kümnesse:

Äripäev soovitab: valige Mart Laar

Arvame, et Isamaa ja Res Publica Liidus on kõige ausamad poliitikud, kellel on Eesti riigist selge tulevikuvisioon. Erinevalt teiste erakondade populistlikust žongleerimisest palga- ja pensioninumbritega, ei taanda IRL Eesti elu edenemist ainult rahale.

On sümpaatne, et IRL näeb Eesti edu jätkumist inimeste hariduses ja harituses. IRLis ei ole nii palju seda argipoliitilist pragmatismi, mida näeb praeguses võimuliidus.

Isamaa ja Res Publica Liidul on ka kõige tugevam peaministrikandidaat - Mart Laar. Ta on maailmas kahtlemata tuntuim ja tunnustatuim Eesti poliitik, väikeriigi liider, kellega teised riigijuhid meelsasti kohtuvad. Mart Laari tuleb õigusega pidada Eesti majandusele vundamendi ladujaks.

Tema algatatud reformid, mis olid omal ajal ebapopulaarsed, lükkasid majanduse arenema õiges suunas. Tema isikus on karismat.

Ent ka pärast Mart Laari ei tule tühi pink: Jaak Aaviksoo, Ene Ergma, Tõnis Lukas, Juhan Parts, Taavi Veskimägi ja teised tuntud poliitikud kindlustavad ministrikohtade täitmise uues valitsuses.

IRL on suurtest erakondadest tõenäoliselt ainus, kes ei lähe koalitsiooni Keskerakonnaga - poliitiline pragmatism ei sõida üle maailmavaatest. See on väärtus omaette. Sest hääletades näiteks Reformierakonna poolt, võib saada tasuta kaasaandena Keskerakonna, nagu lähiajalugu on veenvalt näidanud.

IRLi nõrkuseks võib endiselt pidada rivaalitsevate Isamaa ja Res Publica tiiva olemasolu ühenderakonnas. Ent IRLi hea valimistulemus tõenäoliselt võtab sedasorti pinged erakonnas maha.

Isamaa ja Res Publica kohta on öeldud sedagi, et võimule pääsenuna ei oska nad võimul olla - Mart Laar ja Juhan Parts on peaministri ametist tagasi astunud. On öeldud, et nad ei pruugi olla taktikaliselt kõige tugevamad. Ent see näitab teist positiivset omadust, et võimul ei püüta olla iga hinna eest, ennast kümne küünega võimust kinni hoides.

Just praegune võimukoalitsioon Reformi- ja Keskerakonnast ning Rahvaliidust näib toimivat nii, et üksteise konnasilmadele ei astuta, valitsetakse oma aastad täis ja uutele valimistele minnakse vastu sooviga täpselt samamoodi jätkata.

Tõsi, Eesti hea majanduskasv teeb riigivalitsemise praegu lihtsaks, eelarvesalv jookseb ju iseenesest vilja täis, jätkub poliitilisteks lubadusteks ja jääb veel ülegi.

Aga visiooni jääb väheks, sest selleks ei saa ju olla mingi fikseeritud palk või pension.

Kui head ajad ei ole enam nii head, võib vaja minna ausaid missiooni ja visiooniga riigimehi, keda kõige rohkem leiab Isamaa ja Res Publica Liidust.

Siin on mu teleklipp. See foto on tehtud selle klipi salvestamisel - nagu näha, saab kampaania tegemisel ka nalja.

Taani suurim finantskorporatsioon Danske Bank avaldas 23.veebruaril analüüsi, kus hinnatakse, kas kümmet Kesk- ja Ida-Euroopa riiki, sh kolme Balti riiki, võib tagada järsk tagasilöök majanduses (hard landing). Analüüsi pealkiri on hoiatav - “New Europe: A warning not to be ignored”.

Soovitan seda lugeda siit. Lühikokkuvõte seisneb selles, et kui Standard & Poor’s alandas äsja Läti pikaajalise krediidireitingu väljavaate stabiilsest negatiivseks, siis pole Läti ainuke riik, mille majandusedu on üha ilmsema küsimärgi all. Danske Bank annab “selge punase tule” lisaks Lätile ka Eestile ja Rumeeniale, kus 11-st vaadeldud majandusindikaatorist 7 (nt inflatsioon, võlakoormus suhtena SKP-sse, jooksevkonto defitsiit) on murettekitavad.

Danske Bank-i analüüsile maksab tähelepanu pöörata ka seetõttu, et see pank ei ole ka Eesti majanduses kaugeltki tundmatu suurus. Eelmisel aastal teatas Danske, et ostab ära Soome Sampo panga, mis ka Eestis tegutseb, sel aastal jõudis see tehing lõpule.

See, et me käime majanduslikus mõttes noatera peal, on tähtis ka valimisi silmas pidades. Usun, et valimistulemused mõjutavad meie majanduse edasist käekäiku loodetavasti mitte niivõrd läbi riigi rolli majanduses, vaid läbi signaali, mille need tulemused annavad nii kodu- kui välismaistele investoritele ja äriringkondadele. Presidendivalimised andsid hea signaali - Ilvese eelistamine Rüütlile oli märk, et Eesti on saamas lahti nõukogude aja painest. Riigikogu valimised on aga parlamentaarset riigikorda arvestades loomulikult märksa tähtsamad. Peaministrikandidaatide kolmikut - Savisaar, Ansip ja Laar - vaadates on ilmne, et positiivse sõnumi annaks neist vaid Mart Laari edu valimistel. Ta on ainuke, keda neist ka välismaal laiemalt tuntakse ja Eestile keerulistel aegadel edu toonud poliitika tõttu usaldatakse. Ülejäänud kahe puhul tuleb kahjuks pigem loota, et keegi ei usuks, et nad hakkavad valimiste järel tegema seda, mida nad populismituhinas kokku lubanud on.

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!

Hümni saab alla laadida siit.

Leian, et Eesti ülikoolidesse ja teadusasutustesse võiks välismaalt õppejõude/teadlasi kutsuda tänasest oluliselt enam. Nii Tartu Ülikoolis kui Tallinna Tehnikaülikoolis võiks olla vähemasti üks õppesuund, kuhu ostetakse sisse väga heal tasemel õppejõude. Sellega kaasneks perspektiivis kindlasti ka välisüliõpilaste suurem huvi siia õppima tulla ja ka see tuleb ainult kasuks.

Kui riik võiks mõnes valdkonnas käituda rahaliselt heldelt, siis see võiks olla asi, mida rahastatakse põhimõttel - kulutage palju tarvis. Naiivne oleks arvata, et üleöö saaks paar ainevaldkonda väikese rahasüstiga tõsta maailmatasemele, ent ilma raha panustamata läbi ei saa. Ainuüksi palgaga ei meelita me siia kardetavasti kuigi palju perspektiivseid teadlasi, vaja on investeerida ka teadustööks vajalikku infrastruktuuri. Jalgpalliga paralleele tõmmates - meil võiks olla koht, kuhu mängima tulemise ettepanekut kannataks teha ka omas valdkonnas Ronaldinho masti meestele.

1. Võib lõputult arutleda Venemaa Euroopasse või Aasiasse mittekuulumise ja täiesti eraldi nähtusena eksisteerimise üle, kuid pole midagi teha - ikkagi vajab Venemaa eeskujusid, kuidas oma riigi ja rahva elu tegelikult korraldada. Neid eeskujusid saab ta läänest.
2. Teiseks on läänt vaja sellepärast, et saada kasutamiskõlbulikku tehnoloogiat - Venemaa panus maailma tehnoloogilisse progressi on kahanenud tema suurusele ammugi mittevastavaks (Ševtsova väitel on Venemaa osakaal maailma innovatsioonis 0,3%). Ilma tehnoloogiata ei saa aga tänapäeva maailmas edukas olla.
3. Venemaa vajab jätkuvalt lääne investeeringuid ja ka turgu oma naftale, gaasile ja muudele toorainetele. Vene enda oligarhide ja ka väiksemat mõõtu ärimeeste raha rändab aga pidevalt välja.

Sellest saab teha vaid ühe järelduse - Venemaa vajab läänt tegelikult nagu imik emapiima. Ka vene eliidile meeldib tegelikult lääs - sinna viiakse oma raha, rikaste lapsed kooli, seal ostetakse suvilaid ja sinna põgenetakse, kui vaja. Põhjused, miks Venemaal võimu usurpeerinud kagebiitidest, oligarhidest ja sõjaväelastest koosnev võimurite seltskond meedia kaudu läänele vastandub ja Eestit ründab, on teist laadi:

• Rahva vaoshoidmiseks vajatakse vaenlasekuju läänest. Selle olemasolu õigustab suuri kulutusi julgeolekustruktuuridele ja sõjaväele, neid pole aga tarvis mitte niivõrd Venemaa kaitsmiseks, vaid võimu usurpeerinud “eliidi” võimulhoidmiseks.
• Vastandumist (olgugi, et pigem näilist) on vaja seepärast, et inimesed ei küsiks, miks meie ei ela nii nagu läänes ehk siis paremini. Väidetava vaenlase puhul tundub see küsimus kohatu.

Venemaa loomulikest huvidest on seega juba ammu eraldunud venemaal võimu usurpeerinud seltskonna huvid ning rünnakud läänemaailma piiriposti - Eesti vastu on selle seltskonna kaval plaan. Jäägu mõne järgmise blogi sissekande teemaks, miks Ansip selle plaaniga kokku mängis, andes pronkssõduri teemale aasta aega hagu alla, proovimata seda küsimust tegelikult lahendada.

IRL-i ettepanek anda kodanikele õigus suunata makstavast tulumaksust 1% mõnele mittetulundusühingule või sihtasutusele, on sisuline idee. Kokku annaks see kodanikuühenduste rahastamiseks juurde kuni 600 miljonit krooni aastas.

Mis teeb selle idee praegusel ajal tarvilikuks:

1. Maksutulude jaotamine üksnes poliitikute poolt on end teatud mõttes ammendanud. Usku poliitilise rahajagamise õiglusesse kahandab pealetungivate noorpoliitikute karjerism ja “vanade” poliitikute kasvav populism.
2. Riigiametnike korpus, mis eelmisel kümnendil oli edasipüüdlik ja initsiatiivikas, on saavutanud stabiilsuse ja nool on nüüd pigem allapoole.
3. Meedia, mis oli 80-ndate lõpul ja 90-ndate alguses ühiskondlike protsesside ärgitaja on tänaseks selle rolli kaotanud, põhjuseks kolletumine ning liigne mõjutatavus.

Meie ühiskonnas on nüüd tagumine aeg anda suuremad võimalused kodanikuühendustele. Võtmeks pole siin kindlasti raha, vaid inimeste aktiivsus ja soov midagi head ette võtta, kuid ka rahata ei saa läbi. Inimeste võimalus suunata osa oma tulumaksust kodanikuühendestele aitab vabastada MTÜ-d projektipõhisest rahalunimisest riigi käest.

Siin on küsimus ja vastus:

J. Parts
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te ei ole andnud Riigikogu ees mingeid selgitusi selle süüdistuse osas, mis puudutab 1 miljoni euro küsimist poliitilise otsuse eest. Sisuliselt on süüdistatud Teid ja Teie erakonda poliitilises korruptsioonis. Ja ma tahaks anda teile võimaluse, et Te annaksite ausad vastused siin parlamendisaalis. Minu küsimus on selles, kuna Te vastasite Ken-Marti Vaheri lisaküsimusele eitavalt, et pole raha küsitud, kuid härra Burkhardt, härra Sammelselg, Teie valitsuse liige, majandusminister Savisaar on väitnud, et raha on küsitud. Minu küsimus on, kas need härrasmehed valetavad? Aitäh!

A. Ansip
Härra Sammelselg on väga ühemõtteliselt ümber lükanud talle omistatud väite, mille järgi just kui keegi oleks raha küsinud.

Kommentaar:
Igaüks võib ise otsustada, kui ühemõtteline on Ansipi poolt viidatud ümberlükkamine:
“Eile kinnitasin, et ka minu teada on Reformierakonna ja BRS-i mõnede osanike vahel olnud juttu võimalikust rahastamisest ja ma kommenteerisin, et sellise jutuajamise ajastus oli erakordselt ebasobivalt valitud.” (G. Sammelselja 18.01.2007 avaldus BNS-s, pärast seda kui Eesti Ekspressis oli ilmunud tema kinnitus Burkhardti sõnadele).

Ansipi soov on, et opositsioon, koalitsioonipartnerid, ajakirjandus ja ühiskond laiemalt rahulduksid tuima valetamisega. Ma ei häbene seda välja öelda – see mees valetab ja väga sihikindlalt. Taktika on seejuures olnud järgmine. Esimestel päevadel peale „Pealtnägijas” Burkhardtiga intervjuu avaldamist andis Reformierakond selgitusi ettevaatlikult – eitati raha küsimist millegi tegemise või tegematajätmise eest (vaata videot). Tasapisi – kui on selgeks saanud, et need ärimehed, kel erinevalt Burkhardtist on tarvis Ansipi ja Savisaare Eestis edasi tegutseda, ei kavatse oma suud paotada, on mindud julgemaks. Eile eitas Ansip juba ka toetuse küsimist, mille osas varem otsad igaks juhuks lahti jäeti.

Et udu paremini püsti püsiks on peaminister küsinud Kapolt mingi analüüsi, mida aga ei avalikustata. Riigikogu liikmed esitasid talle teabenõude selle kohta, millise seaduse alusel selline analüüs telliti ning milline on selle õiguslik tähendus. See küsimus jäi vastamata. Asi on aga niigi selge. See analüüs on lihtsalt üks järjekordne „ebapaber” – ilma seadusliku aluse ja tähenduseta. Meil kehtib kriminaalmenetluse seadustik, mis ei võimalda teha uurimistoiminguid ilma kriminaalmenetlust alustamata (menetlus algaks automaatselt esimese menetlustoimingu tegemisega). Mis seal paberis ka kirjas ei oleks, ei ole selle koostamiseks tehtud ühtegi kriminaalmenetluslikku toimingut (kedagi üle kuulatud vms). Seetõttu ei saagi seal kirjas olla muud, kui et puuduvad tõendid kuriteo toimepanemise kohta (…ning seda, kas neid võiks leiduda, ei ole uuritud).

Kui asi laiemasse pilti panna, siis on ikka veel valik kahe vahel: kas õigusriik ja vaba turumajanduse areng või semukapitalism ning ringkäendus. Eesti vabariik või ENSV?

Väited, nagu oleks see, et minu valitsuse tagasiastumise järel moodustas Reformierakond koalitsiooni Keskerakonnaga, tingitud Res Publica vastuseisust tulumaksu alandamisele, on jama. Selles on lihtne veenduda vaadates, kes millise seaduse vastu on võtnud.

17.detsembril 2003 aastal võttis Riigikogu vastu minu juhitud valitsuse algatatud tulumaksuseaduse muudatused, mille kohaselt olnuks tulumaks:

2006. aasta 1. jaanuarist 22 %,
2007. aasta 1. jaanuarist 20 %

Täna maksame kõik 20% asemel 22% tulumaksu, sest Reformierakond moodustas tulumaksu tõstnud koalitsiooni ja hääletas koos Keskerakonna ja Rahvaliiduga tulumaksu tõstmise poolt. Nii loobuti juba seadustatud tulumaksu alandamisest ning tõsteti tulumaksu juba jõustunud seadusega võrreldes.

Vahel tundub, et pealtnäha veenvat valetamist treenivad mõned inimesed lausa videotreeningu abil. Ka väited, nagu seisnenuks küüslaugukoalitsiooni moodustamisele eelnenud näilised läbirääkimised peamiselt vaidluses Eesti arengu põhimõtteliste küsimuste üle, ei pea paika. Selle koalitsiooni moodustamine oli ilmselt kokku lepitud juba enne kui käivitati eelmise valitsuse lammutamine.

1. Kapitalimahukte kõrgtehnoloogilised tööstusharude arendamine;
2. Võõrtööjõu sissetoomine väga suures mahus.

Esimese variandi kohta ütleb Helenius, et ei näe praegu Eestisse tulemas selleks vajalikke tohutuid kapitaliinveseeringuid, ilma selleta ei pruugi Eesti tööviljakus ka 20 aastaga järele jõuda isegi Soome tänasele tööviljakusele. Ka Leev Kuum ütleb, et Eestis on seni stimuleeritud tööstust, mis kasutab kohaliku odava tööjõu eelist. Kui tööjõud aga enam odav pole, on ka eelis läinud.

Teine variant - väga suures mahus võõrtööjõu sissetoomine ei ole ilmselt ka reaalne. Eestis ei ole eeldusi ja suurel osal inimestest ilmselt ka tahtmist korrata Araabia Ühendemiraatide “arenguplahvatust”. Me ei ole ilmselt huvitatud sellest, et kümne aasta pärast elaks Eestis miljon põlisasukat ja neli miljonit võõrtöölist.

On küüniline õhutada ühiskonnas enesega rahulolu ja tappa edasipüüdlikust visiooniga sellest, kuidas me justkui imeväel jõuame varsti Euroopa rikkamate riikide sekka. Ajuti näib nagu oleks küsimus veel vaid selles, kas möödume Soomest ja Saksamaast vasakult või paremalt. Lisaks sellele, et isegi ei räägita sellest, mida meil on selleks reaalselt teha vaja, on arvestamata asjaolu, et teised riigid arenevad ka. Kas on ikka ette kindel, et kaua rahulikult areneda saanud Euroopa riigid mängivad oma kapitalis, oskusteabes ja intellektuaalses omandis (patendid, kaubamärgid) talletunud konkurentsieelised meile kohe maha. Lubage kahelda.

Mõistlikum suund edasiliikumiseks on seega loobuda komparteilt laenatud rahvahullutamise retoorikast ning jõudumööda liikuda kõrgtehnoloogilise tööstuse suunas. On mitu asja, mida riik saaks selleks teha. Esiteks - sisulised haridusuuendused. Teiseks haldusreform, mis vabastaks avalikust sektorist tööjõudu erasektori tarbeks ning vähendaks halduskoormust. Kolmandaks peaksime saama lahti juba ka “The Economist-i” veergudele jõudnud korrumpeerunud valitsusega riigi mainest.