Juhan Parts

Tänane Postimees on avaldanud Siim Kallase ettekande korruptsiooni teemal. See on üsna programmiline ettekanne, ent üha vähem meenutab see seda, mis toimub eurovoliniku koduerakonna juhtimisel Eestis.

Mitte ei saa aru, mis on Kallasel ja Reformierakonnal täna enam ühist. Kui Reformierakond oleks viimase kahe aasta jooksul valitsuse juhterakonnana lähtunud Kallase tänases artiklis avaldatud seisukohtadest, võiks Eesti maailma korruptsioonikaardil olla tähistatud juba rohelise värviga.

Tehtud on aga kõike muud. Eesti valitsus taasriigistas Eesti Raudtee. Peamine probleem ei ole siin abstraktne riigi osaluse suurenemine majanduses, vaid kogu selle sammu totaalne läbipaistmatus. Olen sellest kirjutanud siin ja siin. Miks oli Reformierakonnal ja Keskerakonnal vaja toimiv ettevõte suurt survet avaldades üle võtta ja panna selle nõukogusse seltskond, kes ei meenuta ühegi mõistliku äriettevõtte nõukogu. Mis saab edasi, ei ole raske ennustada. Paberil võib Eesti Raudtee omadega nulli tulla või kasumitki teenida, ent ilmselt saavad oma noosi selle külge riputatavad „puukfirmad”. Sellised tehingud on põhjuseks, miks kolmveerand elanikest ei usu riigi aususesse.

Kallas kiidab majanduslike huvide deklareerimist Eestis ja väidab, et toob seda Euroopas eeskujuks. Deklaratsioone kogutakse tõesti mehemoodi, ent selle kasutegur on kahjuks  endiselt pöördvõrdeline nende hulgaga. Kogutavad andmed ei pruugi anda isiku varalistest huvidest adekvaatset pilti, deklaratsioonid rändavad otse kappi ning sinna need seni paberil korjatavad andmekandjad jäävadki. Ühtegi tõsist korruptsioonijuhtumit pole seetõttu deklaratsioonide abil avastatud ega avastatagi. Korruptsioonivastane strateegia „Aus riik” nägi ette, et deklareerimine tuleb ümber korraldada nii, et sellest ka mingit kasu oleks. Valitsuse tööplaan on ses osas täitmata. On see ikka väärt Euroopale soovitamist?

Kallase nimetatud lahendused on näpuga viibutamine õiges suunas, kuid peamist probleemi kõrvale jättes. Kui me ei suuda midagi teha poliitilise korruptsiooni vastu, on muu kosmeetika. Kui Ansip, Savisaar ja Reiljan kõnelevad korruptsiooniga võitlemisest, meenutab see paratamatult Venemaa kõrgemate ametiisikute, näiteks Putini eriesindaja Kozaki poolt tehtavaid avaldusi jõulise löögi andmisest korruptsiooni pihta. Kremli erakordselt läbipaistmatu võimu tingimustes kõlab see totralt.

Täna on ilus talveilm, ent kahjuks on välja ilmunud kehkenpüks-jänes. Selle all ei mõtle ma kedagi konkreetselt. Loomulikult mitte. Palun ärge tõlgendage mu sõnu valesti.

Pöördun korraks kõrvale blogi peateemast ja kirjutan paar rida täna Rein Langi poolt avaldatud artikli ja kommentaaride kohta. Ministriametiga käib kaasas suurem vastutus oma sõnade eest. Mõnda ministrit usutakse rohkem, mõnda ei usu eriti keegi, kuid ametikoht nõuab siiski, et ministrid liiga palju tühje sõnu ei teeks. Justiitsministri tänase artikliga tutvumise järel oli ilmne, et selle peamine mõte on juhtida tähelepanu kõrvale Edward Burkhardti poolt Reformierakonnale esitatud poliitilise korruptsiooni süüdistustelt.

Ja ennäe imet, peagi tegigi Justiitsministeerium pressile avalduse, et minister ei mõelnudki midagi:

„Justiitsminister ei ole mingil moel väitnud ega ka vihjanud, nagu oleks tänane keskkriminaalpolitsei ja eelkõige tema noor ja võimekas juht koostöös allmaailmaga. Postimehe” päevatoimetajal, kes pühapäeval lisakommentaare soovis, palus minister Lang spetsiaalselt, et kajastatud saaks tema hinnang, mille kohaselt sujub nii praeguse valitsuse ministrite kui eri ministeeriumide ja nende üksuste vaheline koostöö täna laitmatult ning on saavutanud edu. Paraku see oluline seisukoht leheveergudel kajastamist ei leidnud.”

Langi tänane jutt paigutub seega kahjuks ühte ritta Villu Reiljani juba laulukski tehtud väitega, et „kusagil struktuurides on kallutatud jõud”.

Tööjõust rääkides ei saa üle ega ümber globaliseerumisest. Globaliseerumine on meie poliitretoorikas olnud seni rohkem sõnakõlks – selle tegelikke mõjusid on üsna vähe teadvustatud. Eesti riik oli okupatsiooni tõttu 50 aastat varjusurmas. Ajuti tundub, et mõnel poliitikul on ikka silme eest 1930-ndad aastad, mil riikide majandused ja turud olid tänasega võrreldes suletud. Maailm aastal 2007 on siiski hoopis teistsugune koht. Kui käitume muu maailma olemasolu eirates, ei lõpe see hästi.

Thomas Friedman-i raamat “The world is flat” annab minu meelest ühe adekvaatsematest käsitlustest globaliseerumise mõjudest tööturule. Globaliseerumine on läbinud erinevaid faase:

Faasis 1.0 peavad riigid mõtlema ja tegutsema globaalset pilti arvesse võttes, et olla edukad või vähemalt ellu jääda;
Faasis 2.0 peavad ettevõtted mõtlema globaalselt, et areneda ja püsima jääda;
Faasis 3.0 peavad inimesed hakkama mõtlema globaalselt, et hästi hakkama saada.

Hetkel elamegi faasis 3.0. Sellel ajajärgul ei saa enam paljude tööde puhul eeldada, et need tuleb tingimata ära teha Eestis, Saksamaal või mistahes teises riigis. Ka asjaolu, et meil on siin aastakümneid mingit toodet valmistatud, ei tähenda, et see tingimata nii jääks. Töö liigub üha enam sinna, kus see saab tehtud parimal viisil, kõige tootlikumalt ja odavamalt. Inimeselt nõuab see mitte ainult oskusi, vaid mentaalset paindlikkust, enesemotivatsiooni ja mobiilsust. Oluline on, kuidas inimene peab edukas olemiseks mõtlema, milleks end ette valmistama. Friedmani järgi peab inimene valmistuma selleks, et saada “puutumatuks” (untouchable). „Puutumatud” on inimesed, kes oskavad teha sellist tööd, mida ei saa sisse osta, digitaliseerida, automatiseerida (teistsugune töö kaob ajapikku). Sellised tööd on kolme liiki:

1. Globaalselt unikaalsed tööd - ülimalt spetsialiseeritud ning globaalse turuga (nt korvpallilegend Michael Jordan-i töö oli sedalaadi)
2. Tööd, mis on ankurdatud konkreetse koha külge. See hõlmab mitmesuguseid teenuseid, mis peavad jääma sinna, kus on nende tarbijad (nt juuksurid, hambaarstid, aednikud, kirikuõpetajad)
3. Kolmandasse liiki kuulub lai kategooria nn. vanu kesklassi ameteid (nt raamaupidajad), kuid need on tugeva surve all ja pigem muutumas n-ö globaalselt kaubeldavaks.

Mida võiks sellest järeldada Eestit silmas pidades:

• On üsna lootusetu, et Eestis saaks pikalt teha tööd, milles me pole parimate hulgas, globaalselt kõige tootlikumad. Sellistesse sektoritesse on ka ohtlik sisse tuua võõrtööjõudu. “The Economist” kirjutas hiljuti briti autotööstuse allakäiku analüüsides, et suuremate logistikakulude tõttu läheb iga sealmaal toodetud auto mitusada naela kallimaks kui Prantsusmaal toodetu.

• Eesti ettevõtjate jaoks on väljakutse, kuidas viia lihtsate tööde tegemine neisse riikidesse, kus tööjõukulud on madalamad, jäädes ise äri kontrollima läbi turunduse, tootearenduse ja finantside juhtimise. Nokia telefone valmistatakse mitmel pool üle maailma, oleks rumalus neid kõiki Soomes toota.

• Kui me neid trende arvestame, siis suudame leida oma nišid globaalses konkurentsis ja tööjaotuses. Kui pusime vastu ja loodame hakkama saada „vana töö” ja kuskilt hordide viisi siia saabuvate odavate töökätega, on üleminek tulevikus palju vaevalisem. Lootusetuks ääremaaks jäämise oht on seega olemas. Kui me ei käi ajaga kaasas näiteks hariduses, ei põruta me maailma edukatest riikidest ei vasakult ega paremalt mööda, vaid jääme üha enam maha.

James Martin on üks tunnustatumaid tulevikuuurijaid, tema eriline tugevus seisneb hinnangutes, kuidas tehnoloogia areng mõjutab ühiskonna arengut. Ta kirjeldas 70-ndatel üsna täpselt Interneti saabumist ja selle mõju ühiskonnale. J.Martin on ka Oxfordi ülikooli 21. sajandi kooli asutaja.

Mõni kuu tagasi ostsin James Martini kopsaka teose “21. sajandi tähendus” Et mõista globaliseerunud maailma riske ja võimalikke arengutrende, on see kindlasti vajalik lugemine. Teos käsitleb ka tööjõu ja migratsiooni küsimusi - kirjutan sellest kunagi ka täpsemalt.

Tahan aga kirjeldada seda, mida sisaldab see raamat Eesti kohta. Teost lugedes olin šokeeritud, kui jõudsin peatükini, mis käsitleb puudustkannatavaid rahvaid. Professorihärra oli võrrelnud SKP arengut aastatel 1980-1998. Ma ei tea, kust pärinesid andmed Eesti kohta 1980-ndatest (ehk mingi ÜRO poolt avaldatud nõukogudeaegne statistika). Igatahes oleme selles raamatus paigutatud taandarenevate riikide hulka, kelle SKP väheneb. Seisame tabelis selliste riikide hulgas nagu Angola, Kongo, Nigeeria, Sierra Leone, Namiibia, Mali jne.

See polnud aga veel kõik. Järgmisel lehel jagas autor arenevad riigid resoluutselt kaheks. Esiteks arenevad riigid, kellel on helge tulevik (nende hulka luges professor Tšiili, Tai, Brasiilia). Teise kategooria moodustasid aga hääbuvad riigid, kus noored on kaotanud igasuguse lootuse - nendeks riikideks on Angola, Haiti, Elevandiluurannik ja Eesti. Viimaste saatus on professori visioonis selge. Sajandi keskel neid enam pole!

Võtsin professorihärraga ühendust, et uurida, miks on Eesti lootusetute riikide hulka sattunud. Imetleme ja kiidame oma arengut ise ehk kohati liiga palju, kuid nii hull see asi ka ei tohiks olla. Sain talt hiljuti vastuse ja siin see on – osutus, et tegemist on eksitusega, mis järgmises trükis parandatud saab ning ehk on Eestil lootust sisse saada ka raamatu põhjal vändatavasse filmi:

Dear Mr. Parts,

I am very embarrassed about the error in my book. I believe it was due to a computer correction of a typing error. As soon as the book was published I knew about the error, and the error has been corrected in the forthcoming printing.

I would very much like to visit Estonia and observe how different it is from the old USSR days.

Thank you for writing to me, and thank you for your kind comment that the book is “neccessary reading for everybody who cares for our future.”

We are currently making a film of the book, and I’d like to assure you that its treatment of Estonia will be correct. I would like to get some high-definition TV footage of Estonia if that were possible. Is there anyone in Estonia who could send me some?

Again, I apologize, head hanging with shame, about the error.

Very best wishes,

Jim Martin.