Taavi Veskimägi

Olen juba pikka aega olnud mures Eesti krooni kursi pärast. Reformierakondlasest kolleeg Meelis Atonen on mind selle teema käsitlemise puhul „tontide nägemises” süüdistanud.” Viimati eilses Foorumis.

Täna on ka Reformierakonna esimees Ansip välja öelnud, et Savisaare palgalubadus võib viia krooni devalveerimiseni” Huvitav, mida Meelis nüüd arvab? Kas ka tema erakonna esimees „näeb tonte”?

Mina arvan jätkuvalt, et see oht on reaalne ja kasvab iga aastaga, mis me euro kasutuselevõttu valitsuse selge plaani puudumise tõttu edasi lükkame.

Mida tuleks aga teha selleks, et devalvatsioonioht oleks väiksem?

Savisaare poliitika kriitika on siin vägagi asjakohane ja tema valimisega kaasnevad ohud täiesti reaalsed.

Kuidas see areng välja näeks?

1. Riigisektorist lähtuv palgasurve sunnib ettevõtjaid oma töötajate hoidmiseks maksma üha suuremaid palku ja tegema seda tootlikkust tõstvate investeeringute arvelt.
2. Kasvavate kodumaiste tootmiskulude tõttu muutub konkurentsivõimelisemaks importkaup ning võimalused meie kaupu eksportida vähenevad. Seetõttu kasvab meie võlg välismaailma ees.
3. Jätkuva kiire laenamise tõttu tõuseb raha hind ka ettevõtjatele, sest majanduse laenukoormus on kasvanud liiga kõrgeks. Seegi piirab tootlikkust tõstvaid investeeringuid.
4. Tootlikkust ületavate palkade ja majanduse suure võlakoorma tõttu ei tule siia ka välisinvesteeringud.

Kuna meie välisvõlg ei ole Eesti kroonides, saab rahvusvaluuta devalveerimise vajadus tuleneda eelkõige sellest, et ekspordivõime kahaneb paindumatu palgaturu ja tootlikkust ületavate palkade tõttu. Siis võib tekkida vajadus „palgalõksust” pääsemiseks krooni devalveerida. Mina sellist lahendust ei toeta.

Mis on alternatiiv?

Mida kiiremini hakkame me betooni asemel investeerima tehnoloogiasse ja ajudesse, seda väiksem on oht. Sellepärast peab riik hakkama säästmist ja investeerimist tänasest oluliselt rohkem soosima. Olen nõus Veiko Maripuuga, kes kirjutab tänases Postimehes, et selleks tuleb kõigepealt hakata investeeringuid võrdselt kohtlema. Olen sellest ka ise kirjutanud – investeeritud säästud peaksid olema maksuvabad. Ja teiseks tuleb selliste juttude lõpetamiseks võimalikult kiiresti euro kasutusele võtta.

Või on muid lahendusi?

Igatahes, ei soovita ma enne valimistulemuste selgumist oma laenukoormust suurendada vaid pigem hakata mõtlema säästmisele ja investeerimisele, kui pere-eelarve seda vähegi lubab. Keegi seda meie eest tegema ei hakka.

Tänases Äripäevas kirjutab Helo Meigas, sellest kui olulised on õpetajad ja kuidas Hansapank ja Heateo sihtasutus plaanivad andekaid noori kooli tuua.

Sümpaatne plaan.

IRL on omalt poolt pakkunud välja samuti kaks präänikut, mis selle plaaniga kenasti haakuvad.

Pakume, et koolis tööle asuv kõrgharidusega õpetaja võiks saada stardikapitaliks 200 tuhat krooni ja see summa kustuks näiteks kuue õpetajana töötatud aasta jooksul.

Lisaks on noorel inimesel vaja ka kindlustunnet palga osas. Oleme pakkunud, et õpetajate palgatõus võiks olla 15% aastas. Sellist tempot oleme valitsustes olles ka suutnud hoida.

Need on esimesed sammud.

Aga mida oleks veel vaja teha, et noori õpetajaid kooli rohkem tuleks?

Seni pea püstloodis tõusnud Tallinna börsiindeksi (OMXT) 5,7 protsendilist langust, mida Äripäev ja Delfi on ajakirjanduslikult ülevoolavalt aastatuhande suurimaks kukkumiseks ristitud, tuleb Toompea poliitikutel kindlasti tõsiselt võtta, kuigi arvamusi tuleviku osas on erinevaid.

Pole uudis, et maailma börsid reageerivad poliitikute väljaütlemistele ja kehvadele poliitikatele üsna jõuliselt. Ka Eesti börsiettevõtete edu sõltub paljuski sellest, millist poliitikat Eestis aetakse. On ju nende peamiseks turuks enamasti just Eesti.

Kui mitte muud, siis kainet meelt peaks need sündmused meile tooma küll. Juba pikka aega on valitsuserakonnad kütnud müüti, et Eesti edulugu on midagi sellist, mis saab vaid jätkuda ja üha suurematel pööretel. Eks seegi on mõjutanud kodanike ootusi tulevikule ja ka aktsiahindadele.

Kahjuks hakkab aga tasapisi kohale jõudma, et istuva rohekollase koalitsiooni püüdlemine 15 aastaga 5 Euroopa jõukama hulka 2% tulumaksu alandades ja riigitöötajate palka tõstes, on poliitturul samasugused märgid nagu SMS-laen laenuturul. Kaugele nende ideedega ei purjeta ja pigem näitab nende populaarsus saabuva krahhi tõenäosust.

Enamik juhtivaid analüütikuid on öelnud, et Savisaare pakutav palgapoliitika veab majanduse kiiresti põhja. Ekspressi loos „Mõra Ansipi jõukusplaanis” tsiteeritud IMFi analüüs peaks olema veelgi kainestavam. Uhke uudis sellest, kuidas me Portugalist kaarega mööda kihutame, saab seal selge hoobi – kui me oma majanduspoliitikat ei muuda, jäämegi Portugali, mitte Iirimaaga võidu jooksma, sest meie laenud ja investeeringud ei ole läinud ega lähe mitte uute tootmisvõimsuste loomiseks ja ekspordi kasvatamiseks, vaid eelkõige sisetarbimiseks ehk siis kinnisvarasektorisse ja teineteiselt aina kallimalt asjade ja teenuste ostmisele. See lihtsalt ei saa jätkuda.

Kokkuvõttes – müüdiloome tuleks asendada asjaliku debatiga Eesti tegelike võimaluste ja arengumudelite üle. Vastasel juhul peavad turud taas oma hinnanguid korrigeerima, aga see tähendab paljudele aktsiate omanikele vara vähenemist.

Levinud ettekujutus, et Eestil läheb hästi sõltumata sellest, millist poliitikat aetakse Toompeal, on sügavalt ekslik. Loodetavasti aitab börsil toimuv vähemalt osadel kodanikel seda paremini mõista.

Seda on minult ikka ja jälle küsitud. Need on küsimused, mille vastamiseks on kirjutatud tuhandeid raamatuid ja ega lihtsat vastust polegi. Eesti majanduse tänases olukorras näen järgmisi rõhukohti.

1. Eesti ettevõtete tootlikkust (inimese kohta) suurendavad eelkõige investeeringud

• keerukamatesse seadmetesse - et iga töötava looks enam lisaväärtust - muidugi ei saa igaüht kalli masina juurde lasta
• inimeste oskustesse - kui osatakse teha kallimaid töid.

2. majanduse konkurentsivõime aluseks laiemalt on soodne majanduskeskkond. Makromajanduses on meie probleemiks väike säästmine ja suur laenamine, mis varem või hiljem teeb raha hinna kallimaks, sest ühte majandusse laenatav-investeeritav rahahulk ei ole lõputu. Riskid investorite jaoks kasvavad ja nii ka raha hind. Teine murettekitav trend on tootlikkusest kiirem palgatõus, mis piirab ettevõtjatele võimalusi investeerimiseks ja maailmaturul suurema lisaväärtusega sektorites positsioonide võitmiseks. Olen siin välja pakkunud ühe viisi kuidas inimesi investeerima suunata - teeme investeeritud säästud maksuvabaks.

3. pikas perspektiivis on kõige olulisem haridus.

• üldhariduses on põhiküsimuseks tuupimine vs loovus - tuupimiskogemusega inimesed ei saa muutuvas maailmas eriti hakkama. Samuti keelte oskus, et haarata värsket infot, mida me paratamatult ei jõua tõlkida. Tuleb olla eestlased, aga ka maailmakodanikud.
• Kutsehariduses tuleb õpetada alasid, mille eest maailmamajanduses hästi makstakse (mitte odavat tööjõudu, mida meie tööandjad vahel nõuavad) - üleminek ei saa muidugi olla liiga kiire, muidu ei tule ettevõtjate investeerimisvõime järgi. Ilmselt tuleb siin rohkem hoobasid anda õppida soovijate kätte.
• Kõrghariduses ja eriti teaduses - maailmatasemele vastav kvaliteet hoolikalt valitud aladel, mitte ülilai diapasoon, mida isegi paljud suuremad rahvad - näiteks hollandlased - ei suuda välja kanda. Lisaks aktiivne üliõpilasvahetus ja õppejõudude import. Meie parimad peavad saama õppida maailma parimate õppejõudude käe all nii Eestis kui ka välismaal.

Soovitan vaadata ka saiti: www.globalisering.dk, sealt näeb, millistele teemadele mõtlevad meist mõnikümmend aastat eespool olevad taanlased globaliseerumise kontekstis. Ja ka Juhan Parts on sel teemal mõtteid mõlgutanud.

Infoks, et homme toimub Skypecasti keskkonnas taas avalik arutelu, kus saate küsida ja oma ideid välja pakkuda. Oleme liinil seekord koos Jaak Aaviksooga.

Teemaks oleme välja pakkunud „Tark majandus ja avatud ühiskond”.

Aadress, kus üritus toimub, on:

https://skypecasts.skype.com/skypecasts/skypecast/detailed.html?id_talk=366125

Astuge läbi,

Taavi

Täna on nii, et inimesed, kes ettevõtet ei oma, peavad palgalt maksma tulumaksu tulu saamise hetkel ja nende kogutulu arvestatakse ja maksustatakse aastapõhiselt. Ehk iga aasta lõpus tuleb kogunenud tulut ära maksta tulumaks. Inimesed, kes teenivad ja investeerivad oma tulu aga ettevõtte kaudu, saavad maksu maksmise edasi lükata kuni dividendide väljavõtmiseni. Eriti reljeefselt tuleb see välja väärtpaberitulude juures. Seetõttu kasutavad paljud inimesed investeeringute haldamiseks osaühingiuid. See aga on täiendav bürokraatia ja kulu.

Mis oleks siin loogiline lahendus?

Reformierakond on välja pakkunud, et ka inimeste – nagu ettevõtete – reinvesteeritud väärtpaberitulu peaks olema maksuvaba. Sellest sammust võidaksid eelkõige need, kellel on täna suured väärtpaberiportfellid ja suured väärtpaberitulud.

Minu arvates võiks minna sammukese kaugemale ja vabastada tulumaksust investeeritud tulu sõltumata selle allikast.

Süsteem näeks siis välja nii, et investeerides teenitud tulu kas väärtpaberitesse või ka oma ettevõttesse, saaks vastava summa ulatuses tulumaksu tagasi. Väärtpaberite müümisel tuleks aga tasuda tulumaks kogu müügihinnalt. Arvestus toimuks aastapõhiselt. Sellisel juhul arvestataks makstav tulumaks nii:

(tulu kalendriaastal väärtpaberite müügist - kulu kalendriaastal väärtpaberite ostule) * maksumäär

Teisiti öeldes tähendaks see, et tulumaksu saab edasi lükata kuni investeeringuportfelli realiseerimiseni. Usun, et selline samm tooks kapitaliturule hulga uut raha ja paneks inimesed senisest aktiivsemalt oma sääste investeerima.

Veelgi radikaalsem oleks see, et tulu ei maksustaks kuni selle hetkeni kuni inimene võtab selle aktiivsesse kasutusse. Selleks tuleks investeerimiseks lugeda raha paigutamine selleks mõeldud investeerimiskontole ja tuluks raha sealt väljavõtmine. Maksustamine toimuks automaatselt. Tagastatav maks kantaks kontole juurde ja makstav maks võetaks maha raha kontolt väljavõtmisel. See oleks inimeste ja ettevõtete tõeliselt võrdne kohtlemine.

Milliseid mõtteid need ideed tekitavad?
Millised on siin riskid ja kuidas saaks neid maandada?

Infoks, et täna so teisipäeval 30. jaanuaril kell 12-14 vastan Äripäeva veebis küsimustele.

Äripäev on peateemaks pakkunud euro kasutuselevõtu, aga paistab, et juttu tuleb ka muust.

Küsimused ja vastused on siin.

2003. aastal algatas Res Publica, Rahvaliidu ja Reformierakonna koalitsioon kõige jõulisema maksude alandamise programmi peale proportsionaalse tulumaksu kehtestamist Laari valitsuse poolt 1994. aastal. Vastuvõetud seaduse järgi pidi tulumaks 2006. aastaks langema 20%-ni ehk rohkem kui viiendiku võrra. Ka oli meie otsus, et esimeselt 2000 kroonilt makse ei võetakski. Hilisem Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon pani sellele kavale pidurit. Nüüd lubab Reformierakond taas maksude alandamist ja on konstrueerinud lihtsa skeemi – kui tulumaksu määr langeb 20% asemel 18% peale, siis saame kiiresti rikaste klubisse tantsu lööma.

Mina seda ei usu. Eesti majanduse tegelikud probleemid on hoopis mujal. Tasub lugeda kasvõi tänast Äripäeva, kus räägitakse majanduse ülekuumenemisest, tööjõupuudusest ja ekspordi kahanemisest. Või Maailmapanga raportit, millest kirjutab eelmise reede Postimees. Maksukoormus aga teemaks ei ole. Ja on ka loogiline – oludes, kus palgakulud kasvavad kahekohaliste numbritega, pole paar protsenti alanev tulumaks lihtsalt abiks.

Lähiaastate parim majanduspoliitika hoopis hea hariduspoliitika - meie haridussüsteemist väljuvad noorte teadmised ja oskused on teadmistepõhise majanduse kõrgematel tasemetel konkureerimiseks lihtsalt liiga napid.

Teiseks, pikas perspektiivis on edukad vaid need riigid ja rahvad, kes tahavad ja suudavad investeerida oma ettevõtlusse. Kui EL maksuvolinik Kovasci seisukoht, et Eesti ei pea tingimata ettevõtte tulumaksu kehtestama ja meid ei kuulutata seetõttu madala maksumääraga territooriumiks, väljendab EL riikide laiemat seisukohta, siis võiks pigem mõelda ettevõtte tulumaksu kaotamisele.

Riskianalüüsides räägitakse ka eesti krooni võimalikust devalveerimisest. See on väga halb märk. Kuna usaldus riikide vastu tugineb tihti reeglil “kus suitsu, seal tuld,” piisab tihti vaid kuulujuttudest, et asjad halveneksid. Sellepärast peame hakkama kohe pingutama, et euro kasutusele võtta.

Reformierakonna peamine kampaanialubadus - 2% maksualandus - on aga eesti majanduse tegelike probleemide taustal majanduspoliitiliselt marginaalne samm ja näitab pigem seda, et Reformierakonna ideedelaegas on tühjapoolne.

Mida arvate?

Viimased paar päeva on ettevõtjaid ärevaks teinud Eesti Päevalehe Ärilehe kaudu avalikkuse ette jõudnud debatt teemal, kas maksuamet hakkab tulevikus ka dividende sotsiaalmaksuga maksustama.

Maksuamet arvab, et kui ettevõttes töötavad omanikud maksavad omale dividende ja samas näiteks miinimumpalka, siis võib olla tegemist sotsiaalmaksust kõrvale hiilimisega. Siit edasi on ameti loogika lihtne – sobiva metoodikaga tuleb tuletada õige palk ja sellelt sotsiaalmaks sisse nõuda.

Ma ei arva, et selline otsus peaks olema maksuameti (ega üldse kellegi!) pädevuses - pole võimalik mõistlikult hinnata, mis on õige palk. See tekitab ainult ettevõtjatele ebakindlust ja maksuametile ja kohtutele lisatööd ja bürokraatiat. Sellised tõlgendamiskohad on lisaks ka korruptsiooni generaatoriteks.

Loomulikult tundub paljudele ebaõiglane, kui suuri dividende saav ettevõtja tasub sotsiaalmaksu vaid 2000 kroonilt kuus ja talle on tagatud samasuguse tervisekindlustus kui neile, kes tasub maksud palju suuremalt palgalt. Lisaks on makstav sotsiaalmaks ka meie ühine võlg vanema põlvkonna ees, kellele me solidaarselt pensioni maksame. Sotsiaalmaksujänes hiilib ka sellest kohustusest paljude arvates kõrvale.

Pakutud on erinevaid lahendusi.

- Avalikustada makstud tulu- ja sotsiaalmaks. Kuna tegemist on ka väärtuste küsimusega, siis võib sellest olla abi nende ettevõtjate puhul, kelle jaoks on oluline ka avalikkuse arvamus.

- Tõsta sotsiaalmaksu alammäära kõigil tulusaajatel. Seda saab teha vaid teatud piirini, et see ei lööks väiksema tulu saajaid.

- Võtta sotsiaalmaksu arvutamisel arvesse kogu isiku tulu. Sellisel juhul tuleks kindlasti kehtestada ka makstava sotsiaalmaksu ülemmäär, mis oleks siis nö solidaarsuse rahaline mõõde.

- Anda maksumaksjatele võimalus ravikindlustuseks mineva sotsiaalmaksu osa (13%) kasutamise osas ise valikuid teha, et tekitada täiendavat motivatsiooni.

Üks on selge, lahendus tuleb kehtestada seadusega ja mitte jätta ettevõtjaid maksuameti meelevalda. Aga mis võiks olla hea lahendus?

Arstide palgatõus ja meditsiini rahastamine on olnud ühiskonnas teemaks juba pikemat aega. Rahandusministrina ja Haigekassa nõukogu liikmena pidin selle teemaga tegelema pea iga nädal.

Meedikud pole ka varem kõhelnud valitsust streigiga ähvardada. Seekordse streigiga ähvardamiseks valitud aeg oli vägagi hea. Enne valimisi on alati väga raske öelda ei. Eriti kui kaalul on niivõrd oluline teema nagu inimeste ravimine. Valitsuse ja ennekõike sotsiaalministri ülesanne on mõista, millal saab öelda jah ja millal tuleb öelda ei, hoolimata sellest kui kaugel või lähedal on valimised.

Öeldes jah järsule palgatõusule peavad lubajad mõtlema ka sellele, mis jah sõnaga kaasneb. Paraku seda ei julgeta teha. Peamise lahendusena on välja pakutud, et Haigekassa senised reservid tuleks kahe aastaga ära süüa ja eks siis näeme. Ei tundu just liiga vastutustundlik poliitika ajal, kus meie rahvastik vananeb ja iga aastaga on ravi vajavaid inimesi aina rohkem.

Rahandusministeerium kirjutab, et 2008. aasta prognoositav puudujääk ravikindlustuse eelarves on üle 600 miljoni krooni ja selgitab:

Kui 2006. aastal oli palkadeks kuluvat raha püsikuludena haigekassa eelarves 2 miljardit, siis 2008. aastal nõuab kõrgema palgataseme säilitamine ja täiendav 20-protsendiline tõus haigekassa eelarvest juba 3 miljardit krooni. See toob kaasa tervishoiuteenuste kvaliteedi languse ning kättesaadavuse halvenemise, kui ei tule terviklahendusi tervishoiusüsteemi jätkusuutlikuks rahastamiseks.

Üks on aga kindel, sellelt valitsuselt selliseid lahendusi ei tule. Me ei tea, kas puudujäägi korvamiseks kavatsetakse tulevikus tõsta üldisi makse või võtta rohkem raha haigete taskust. Igasugused jutud sellest, et see raha võiks tulla riigieelarvest on mõeldud lihtsameelsetele - sellist summat ei ole eelarvest võimalik leida muude kulude arvelt.

Kokkuvõttes, taas üks poliitiline otsus, millega seotud kuludele katte leidmine jäetakse järgmise valitsuse hooleks ja mis võib tähendada tuleviks suuremaid kulusid või kõrgemaid makse meile kõigile.

Mida tuleks teha?

Viimaste aastate majanduskasv on ajanud segi palju päid. Tekkimas on mulje, et üsna pea möödume me kõigist Euroopa riikidest. Isegi pingutada pole vaja.

Sellel taustal kipuvad ka poliitikud valimiskampaanias hoogu minema. Head elu lubatakse kõigile ja kohe. Valitsemisprogrammid kubisevad rammusatest lubadustest. Kas tõesti saabub Eestisse lähiaastatel sotsialism, kus Toompea poliitikud jagavad ja valitsevad. Ilmselt siiski mitte. Sattusin lugema Gerald Fordi tsitaati, et valitsus, mis on piisavalt suur, et anda sulle kõik, mis sa tahad, on ka piisavalt suur, et võtta sult kõik, mis sul on.

Seda ütlemist teistpidi vaadates peame tõdema, et Eesti valitsus on täna üsna kaugel sellest, et võtta meilt kõik, mis meil on ja siis meile tagasi anda. Meie valitsuse kulude osakaal SKT-st on jätkuvalt Euroopa madalamate hulgas ja maksude tõstmisest ei räägi ükski erakond isegi vaikselt. Paljuräägitud ökoloogiline maksureform ilmselt riigieelarvesse olulist tulu ei too, sest kui reostamist kallilt maksustada, siis ta lihtsalt kolib mujale, mis on küll tore, kuid riigikassat ei täida. Pikemalt kirjutasin sellest 2005. aasta Riigikogu toimetistes.

Mida siit järeldada? Suuri valikuid on kaks: kas suurendada lubaduste täitmiseks riigi laenukoormust või püüda piltlikult öeldes valimiste eel tuubist pigistatud hambapasta jälle tuubi tagasi suruda? Õnneks pole valijad rumalad ja teavad, et suurtest kampaanialubadustest täituvad vaid mõned.

Kes oskab aga ennustada, millised?